Eesti vapsikud

Ühel poisil tekkis küsimus, kas ta ei peaks oma geene kontrollima. Üks tüdruk soovitas sõrmuse küljest geeniproov anda nii sellel kui ka teisel poisil. Nad andsidki. Sel ajal, kui proovidele vastust oodati, juhtus ühtede noortega raske liiklusõnnetus. See tuli sellest, et nad olid sõitnud nii suure kiirusega, mis nende arvates pidi lubatuks muutuma aastal 2061. Lauluvõistluse korraldajad lasid seejärel sama kõrgelt alla kukkuda ka muusikutel, kellega nad rahul ei olnud, nii et neil muusikutel ei säilinud ka erilisi elulootusi. Seetõttu ei tahetud saadet enam vaadata. Siis selgusid geeniproovide vastused. Proovi andnutele öeldi, et nende isad ei ole need, keda nad seni on arvanud. Need, kes sellisest vastusest solvunud olid, hakkasid aparaate puruks lööma. Varsti ilmus ajaleht, mille esiküljel kirjutati, et nende geeniproovide vastuseid oli nalja pärast võltsitud, nii nagu oli eelneva kokkuleppega kavandatud, aga et tekkinud kaost ei saa enam peatada. Öeldi, et selles suurlinnas läheb varsti elekter ära. Arvasin, et asi pole väga hull, sest on veel päevavalgust. Aga selle peale seletati, et elektri ära minnes tekib linnas üleujutus ja vesi kerkib katuseservadeni. Inimesed hakkasid lähemate majade katustele põgenema, aga oli ette näha, et nad kõik sinna ei mahu.

Vaatasin arvutist oma blogisissekannete pealkirju reastatuna. Selgus, et kui ma olin hakanud panema mingi tähega algavat pealkirja, siis kasutasin ma seda algustähte endale märkamatult tavaliselt kümmekond korda järjest. Rääkisin sellest avastusest ka teistele. Tõin võrdluseks, et raamaturiiulis püütakse erinevat värvi kaantega raamatud paigutada vaheldumisi. Aga kõigepealt näha olevate raamatute puhul see ei kehtinud, sest need olid ühest sarjast. See oli sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" mingi perioodi variant. Sarja nimi oli kaanele kirjutatud väga uduselt. Seletasin seda sellega, et see oli väga populaarne sari, mistõttu sarja nime püüti piiratud trükiarvu juures nõudluse vähendamiseks peita.

Olime maal. Seal oli üks vapsik. Öeldi, et praegu ei saa see kedagi nõelata. Isa ja Tõnu tegid nii, et mõtlesid selle kohta kumbki välja luuleread, mille nad pidid hiljem linnas ühiseks luuletuseks kirjutama. Seejuures ei öelnud kumbki kuuldavalt, mida ta mõtles, aga ma ikkagi teadsin nende mõtteid. Mõtete sisu oli selline, et riigikorrad vahelduvad, aga Eesti vapsikud jäävad. Luuletuse sisu tundus minu jaoks liiga positiivne. Mõtlesin, et peaksin omalt poolt lõppu midagi kriitilisemat kirjutama.