Röntgen

Taevas oli alaliselt suur objekt, mille sees olid ringi kujuliselt sõõrid. Algas õhkutulistamine. Eelmise tulistamise ajal olid inimesed sihtinud neid sõõre, oli ette näha, et nad teevad seda ka sel korral. Nii oli objekt hävimisohus. Läksime suure monstrumi sisse. Pidime seal süsteemile vastu töötama. Kõige suuremad lootused olid minul. Aga ma ei teadnud üldse, mida ma seal tegema pean. Võibolla minu vastutöötamine seisneski minu rumaluses.

Olime tunnis. Mul oli halb. Artur ütles, et minust saaks hea laboratooriumihiire. Tunni lõpus ütles Krister, mitu tüdrukut mulle mitu kirja kirjutab. Järgmises tunnis istus minu selja taga kaks meest. Üks neist lõi mind. Lõin vastu mõlemat meest. See, kes ise mind löönud ei olnud, kaebas õpetajale ära, et ma teda lõin, lisades juurde, et teine mees lõi küll mind enne. Algas söögivahetund. Mul oli söögikaart aegunud. Läksin kantseleist küsima, kas on mingi alus mulle uue kaardi andmiseks. Vastati, et ei ole. See tähendas, et ma pidin söögi eest maksma hakkama. Seda tuli teha iga kord uuesti. Vaatasin veelkord mõlemat mul taskus olnud kaarti. Selgus, et need olid aegunud juba ammu, kuigi olin veel eelmise koolipäevani seda teadmata söömas käinud ja kantseleis ka ammusest aegumisest ei teatud. Aga neile oli peale kirjutatud, et need oli mulle selle eest antud, et ma olin noil perioodidel mõne artikli kirjutanud või tõlkinud. Siis oleks võinud ikkagi praegu ka uue kaardi anda, sest neid töid olin ka värskelt teinud.

Toimus maleturniir. See toimus lageda taeva all. Minu järgmise vooru vastane oli üks tüdruk. Mõtlesin, et ta on tugevamaks muutunud, seepärast teen temaga kiirviigi. Ma ei näinud, kus ta on. Aga mulle öeldi, et tüdruk on juba märganud, et ma teda otsin. Mõtlesin, et ma vist ikka ei tee viiki, sest see on eelviimane voor ja kui ma saan täispunkti alles viimases voorus, siis on seda liiga vähe.

Isa ütles, et külla tuleb üks ajakirjanik. Vahepeal polnud seda ajakirjanikku aastaid näha olnud. Aga nüüd oli ta saanud ajakirjanduspreemia, mis oli tema enesehinnangut tõstnud ja seetõttu ta nähtavasti külla tulema hakkaski. Nüüd oli ta juba kohal. Isa ja ajakirjanik jõid alkoholi. Minu jaoks oli mittealkohoolset jooki. Vaatasin arvutisse. Seal oli mulle tulnud kiri. Algul tundus, et see on autorilt, kelle käsikirja ma olin toimetanud. Aga siis nägin, et see on hoopis kirjanikult, kes ei ole mulle varem kirjutanud ja kellest on teada, et ta on surnud. Hakkas tunduma, et tema surmateade oli ainult maskeering. Aga siis selgus, et see ei olegi tema enada kirjutatud kiri, vaid kirja tegelik autor on ainult kasutanud selle kirjaniku tsitaati motona. Kirjaga saadeti mulle pikk koomiks. Selles koomiksis oli numbritega tähistatud, mis järjekorras seda lugeda tuli. Mõne pildi juurde tuli tulla mitu korda. Vahel tuli lugeda uuel korral sellelt pildilt uus lause, vahel tuli lugeda sama lauset mitu korda. Raske oli seda järjekorda jälgida. Läksin arsti juurde. Seal tuli mulle teha kopsuröntgen. Jäin ootama, millal mind arsti ette kutsutakse. Aga siis kuulsin pealt, et teisele patsiendile öeldi, et arstidega rääkima tuleb ise minna. Teadsin, et röntgen on kahjulik. Lohutasin ennast mõttega, et eelmistel kordadel midagi ei juhtunud ja arvatavasti ei juhtu sel korral ka. Lapsena olin olnud tubdispanseris arvel. Mulle oli seal tahetud kaks korda aastas röntgenit teha, aga ema oli minu tervise säästmiseks välja võidelnud, et seda tehti üks kord aastas.