Rasked arvutused

Kõndisin koos Erikuga läbi suurlinna. Vahepeal oli see Leningrad ja vahepeal London. Läksime lennujaama ja sealt natuke maad tagasi lõppsihtpunkti. Kohale jõudes olin uhke, et olen nüüd suurlinna ühest äärest teiseni kõndinud. Selles linnas peatusime kümmekond päeva. Natuke enne ärasõidupäeva hakkasime mängima jalgpalli. Nii Oudekki kui ka mina panime selleks jalga kaasavõetud dressipüksid. Oudekki tegeleski spordiga umbes kord kümne päeva kohta, samal ajal kui mina püüdsin malega tegeleda iga päev. Ometi oli tema edukam. Teised rääkisid, et Saksamaa jalgpall käib varsti alla. Mina mõtlesin selle peale öelda, et kolm rahvast jäävad alati oma alal teistest tugevamaks - sakslased jalgpallis, juudid males ja neegrid jooksmises. Mõtlesin veel, kas lisada, et hiinlased ujumises, aga siis leidsin, et see võib olla ajutine.

Olime bussis. Läksime teisest uksest välja, et siseneda lõõtsa juures olevast uksest. Aga buss pani vahepeal uksed kinni. Hakkasime jooksma, aga buss ei teinud uksi uuesti lahti, vaid sõitis ära. Õnneks tuli peatusesse samal ajal teise liini buss, mis sõitis samuti meie sihtkohta. Kanalist möödudes märkasin, et jääd on veel ainult poolel kanalil. Alles hiljuti olin selle jää peal käinud. Kui oleks olnud kaugemal merel, siis ei oleks nii kiiresti kaldale jõudnud kui jää sulanud oleks. Linnast välja sõudsime mööda kanalit, aga tagasi mõtlesime sõuda mööda jõge. Kanali linnapoolse otsa ja jõe vahel oli maja, mille kohta Klaus ütles, et sinna on inimesed elama läinud alati kampaania korras.

Olin matemaatika tunnis. Ütlesin õpetajale, et Lauri N-st on mu matemaatika reiting sada punkti kõrgem, aga Jürgen I-st sada punkti madalam. Siis parandasin ennast, et Jürgenist sada punkti madalam on mu malereiting, matemaatikareiting on mul temast kakssada punkti madalam. Tuletasin Laurile meelde, et ühes klassis nägi ta tahvlilt ülesande teksti valesti, kirjutas vihikusse, et 15+2=17, aga õpetaja parandas vastuse ära, sest tahvlil oli liidetav 15 asemel 12. Seda, et Lauri arvutas arvuga 15, õpetaja ei märganud. Tol korral olin ka ise teisest pingist halvasti tahvlile näinud. Nüüd istusin kolmandas pingis, aga nägin paremini. Kirjutasin tahvlilt ülesandeid maha pulgaga, mis tuli eelnevalt valge värvi sisse kasta. Kirjutasin teise pingi tooli põhjale. Aga varsti ma pühkisin selle ära, et keegi värvi sisse ei istuks. Esimese pingi toolile oli ka kirjutatud, aga sealt ma pühkima ei hakanud, sest sinna polnud kirjutanud mina. Vahepeal ei teinud ma midagi ja istusin niisama. Õpetaja ütles, et nüüd ta muudab matemaatikaõpetuse selliseks, et kõigis klassides tegeletakse ainult nelja põhitehte arvutamisega ja selle eest saab hinde. See tähendas, et ma olin sunnitud kaasa töötama hakkama. Mõned olid küll pidanud juba eelnenud minutitel tahvlil ülesannet lahendama. Ma ei mäletanud isegi, kas enne tuleb liita ja lahutada või korrutada ja jagada. Teadsin, et kui jagamismärgi asemel on murrujoon, siis tuleb enne jagada kui järgmise murruga liita. Aga see võis tulla sellest, et murrujoon võis vastata sulgudes olevale jagamismärgile. Hakkasin arvutama, aga see läks mul väga vaevaliselt. Tunni lõpuks lahendasin ülesannetest ära ainult esimese, mis tähendas, et pidin saama kahe. Kui see oleks olnud eksam, oleks mul sama halvasti läinud.