Kiri Marsile

Läksime kanalisse ujuma. Sügavale vette ei saanud minna, sest Vene sõjavägi oli ees. Vene sõjaväe eesmärk oli suruda inimesed madalasse vette, et nende pealt rohkem raha saada. Osadel sõduritel olid püssid käes. Oli karta, et mõni neist võib möödaujuja pihta ajaviiteks tulistada. Nõukogude ajal oli keegi pääsenud nii, et oli hüpanud üle tee. Selle põhjal anti seletus, et eestlasi päästis see, et nad hoolega treenisid. Aga minu arvates võis asja tõlgendada ka nii, et eestlaste treenima hakkamise kaudu saavutas Nõukogude võim oma eesmärgi, sest sellega ilmutasid eestlased kuulekust. Läksime ka nüüd üle tee. Et meile ei saaks pihta tulistada, oli vaja põgeneda maja taha. Algul läksin Klausi järel, siis teises suunas. Teised läksid veel Klausi järel. Klaus pahandas nendega, et tulistamise eest on vaja põgeneda hajutatult. Teisel pool maja leidsin kaks vesti. Tõnult järgi küsides sain kinnitust, et need on kuulikindlad vestid. Panime need selga.

Televiisorist tuli uudistesaade. Räägiti võistlusest, kus oli hinnatud loomi. Võitnud loomad oli seejärel ära tapetud. Ajakirjanik põhjendas seda sellega, et peale inimeste polevat kedagi, kes maailmast rõõmu tunneks. (Sellega ta mõtles, et inimesed olid neist loomadest juba rõõmu kätte saanud.) See jutt ajas mind vihale, sest minu arvates olid kõik elusolendid võrdsed. Ütlesin, et nekroloogi omapoolsete kommentaaridega täiendamine, mida ajakirjanik tegi, on sobimatu.

Vaatasin kooli albumit. Seal oli ühest õpilasest pikalt kirjutatud seoses sellega, et ta otse enne albumi ilmumist ootamatult suri. Teised inimesed surevad ka kunagi, aga teevad seda teisel ajal, mistõttu nende surmale nii suurt tähelepanu ei pöörata. See õpilane oli kooli pooleli jätnud, aga mõne aasta pärast mujal töötamise järel sinna õpinguid jätkama tulnud. Klaus arvas, et ta tuli minu klassi. See ei olnud nii. Aastaarvu järgi otsustades läks ta üks aasta nooremasse aastakäiku. Ise oli ta ka minust mõned aastad noorem. Vahepeal oli ta juhtinud firmasid, aga ma ei teadnud, kas ta uuesti õppima hakates seda veel tegi. Ta oli teatud seltskonnaga palju suhelnud. Ära oli toodud erinevaid tema ütlusi. Viimase klassi oli ta lõpetanud mõne kuuga. Kohe lõpetamise järel ta surigi.

Olin ühel üritusel, kus üks naine rääkis ühest mehest. Lõpetuseks ta ütles, et on räägitud, et sellel mehel kujunesid peale oma naise lähedased suhted veel ühe naisega. Aga kõneleja oli kõnealuse naise emalt järgi küsinud ja teada saanud, et tegelikult kõnealust naist uued mehed ei huvitanud. Teda huvitas hoopis raha. Selle mehega oli ta hakanud suhtlema selleks, et saaks kuu aega selle mehe sõbrannadega koos olla.

Vaatasin laupäevast "Postimeest". Selles oli seni avaldatud vaheldumisi kahe autori luuletusi, aga sel korral oli luuletus neilt mõlemalt korraga. Lisaks oli veel trükitud luuletus ühelt Rahvaliidu naispoliitikult. Viimasena märkasin, et neljandaks oli trükitud ka minu luuletus. Ajakirjanik oli küsinud luba selle avaldamiseks üheksa päeva vanemas lehenumbris. Siis polnud seda avaldatud, ja ma olin juba arvanud, et seda ei ilmugi. Nüüd oli keegi toimetanud luuletuse sõnade järjekorda. Peale selle olid lõppu lisatud read, mis kutsusid üles ostma raamatut "Igavene tuli". Need võisid olla teoreetiliselt võetud mõnest teisest minu tekstist, aga tundusid siiski olevat toimetuse välja mõeldud. Nüüd sain aru, et kui lehes ilmub kehvasid luuletusi, siis ei pruugi see olla autorite süü, vaid võib olla ka toimetamise tagajärg.

Vaatasin kosmose raamatut. Selles olid peatükid kõigi Päikesesüsteemi planeetide kohta. Otsisin peatükki Marsist. Leidsin lisaks planeetidest rääkivatele peatükkidele ka kahe planeedi orbiitide vahel tiirlevast inimeste saadetud tehisobjektist rääkiva. Marsi peatükist nägin kohe, et saan sealt palju uusi sõnu teada. Vaatasin kuulutusi, et leida endale lisakirjasõpra Marsilt. Jäin peatuma kuulutuse juures, millel oli see miinus, et kuulutaja tahtis kirju vahetada eesmärgiga saada kaks last. Mina tahtsin ainult kirju vahetada. Aga mul polnud mõtet otsida paremat kuulutust, sest kõigi marslaste kuulutustes oli sellega sarnaseid soove. Mõtlesin kirjutada ikkagi sellele marslasele, esitades talle oma tingimused, mille hulka oleks kuulunud ka see, et enne aastapikkust kirjade vahetamist ei ole ma nõus isegi temaga kokku saama.