Soome ajalugu

Henrik Meinander. "Soome ajalugu. Suundumused, põhijooned ja pöördepunktid". Sari "Aken ilma". Tõlkinud Sirje Olesk. Tartu, Ilmamaa 2012. Soome keeles 2010, rootsi keeles 2006. 280 lehekülge.

Raamatu tagakaanel on öeldud, et see on esimene terviklik Soome ajalugu eesti keeles. Tegelikult ilmus juba varem Matti Klinge "Soome lühiajalugu", kust sain samuti tervikliku ülevaate. Meinanderi raamat on paksem, aga selles ei ole erinevalt Klinge omast pilte. Sisuline erinevus on, et Klinge tahtis justkui kõiki rahvaid omavahel lepitada või vastuolud maha vaikida, aga Meinander toob välja rohkem soomlaste vastuolusid venelaste ja rootslastega ning ka soomlaste omavahelisi vastuolusid.

Meinander ütleb, et tema raamatu rõhk on 20. sajandil. Paljud ajaloolased vältivat uuemat ajalugu, et mitte teha kiirustavaid järeldusi, aga Meinanderi arvates tuleb selle teemaga võimalikult vara tegelema hakata. Sama moodi arvas eestlane Hendrik Sepp, et suuline ajalugu tuleb kirjutada üles enne kui hilja.

Teine võrdlus Hendrik Sepaga, mis Meinanderi lugedes meelde tuli, puudutas rootsi ajalookirjutust. Vanasõna ütleb, et ajaloo kirjutavad võitjad, aga Sepp tõi välja, et tema ajaks olid rootslased enda kaotatud Põhjasõjast kirjutanud tunduvalt rohkem kui võitjad venelased. Aga Meinanderi lugedes selgub, et vanasõnal on ka siin osaliselt õigus, sest rootslased olevat oma suurriigi aja sõdadest ja kuningatest kirjutanud üldse väga palju, kõige rohkem mitte Põhjasõjast, vaid Kolmekümneaastasest sõjast, mille nad koos Prantsusmaaga võitsid.

Eesti ajaloost on teada, et kõige rohkem nõiaprotsesse toimus siin Rootsi ajal. Soome ajaloos algas Rootsi aeg varem, aga Meinander kirjutab sama aja kohta, mil Eestis oli Rootsi aeg, et siis hakati ka Soomes rohkem asju kohtusse andma. Nõiaprotsessid olid neist kohtuasjadest ainult üks osa, protsesse toimus ka tapjate, seksuaalkurjategijate ja solvajate üle, millised küsimused lahendati varem suguvõsadevaheliste kokkulepetega.

Ma olen arvanud, et Eesti ala kohta oleks parem öelda Rootsi ülemereprovintsid, mitte Läänemere-provintsid, sest ka teised valdused asusid Läänemere ääres. Aga Meinanderi järgi ei jagunenudki muud valdused provintsideks, vaid provintsid olid just siin, Soome oli erinevalt Eestist ja Põhja-Lätist riigi osa.

Klinge raamatust lugesin välja, et Venemaa vallutas Soome kolm korda – Põhjasõjas, Kübarate sõjas ja Napoleoni sõdade ajal, andes kahel esimesel korral maa Rootsile tagasi. Meinander ütleb aga, et tagasi anti ainult Lääne-Soome, pidades ka Karjalat Soomeks. Venemaa võttis tükke Soomest endale kõigis kolmes sõjas, 1780. aastatel toimus lisaks üks Rootsi algatatud sõda piiride muutmiseta. Klinge kirjutas Soome suurvürstiriigist kui riigist, aga Meinanderi arvates Soome liideti Venemaaga ja keisri kõne tõlgendamine riigilepinguna on põhjendamatu.

Klinge kirjutas, et Soomes elanud soomlaste ja rootslaste vahel ei olnud barjääre, milles ma raamatust kirjutades kahtlesin. Meinander kinnitab, et kahtlus oli põhjendatud. Rootsi keelt ei jäetud Soomes riigikeeleks ilma vaidlusteta, oli ka ükskeelsuse pooldajaid. Klinge ei toonud vist üldse välja, et Ahvenamaa tahtis Soome iseseisvumise järel ühineda Rootsiga ja Rootsi oli valmis teda ka algul vastu võtma, kuni otsustati, et see jääb Soome koosseisu, aga demilitariseeritud tsoonina. Äge rootsimeelsus hakanud vähenema kahe riigikeele kehtestamisel.

Võib vaielda, kuidas nimetada Soome iseseisvumise ajal toimunud sõda. Osad nimetavad seda kodusõjaks, aga punaseid toetas Venemaa ja valgeid Saksamaa. Klinge tõi lepitavalt välja, et juba varsti pärast seda sõda moodustasid alla jäänud punased valitsuse, aga Meinanderi järgi polnud leppimist ka hiljem, ükski kodanlik partei ei olnud nõus sotsiaaldemokraatidega koostööd tegema ja nad olid sunnitud moodustama valitsuse üksi.

Talvesõja põhjusi seletab Meinander sellega, et Nõukogude Liit kartis Saksamaa rünnakut läbi Soome. Suvorov on kirjutanud, et Stalin valmistus ise Saksamaad ründama. Seda pole minu teada keegi ümber lükanud, aga paljud autorid lihtsalt ignoreerivad vastavat teooriat.

Soome riigijuhtide pärast Jätkusõda kohtu alla andmist seletab Meinander lisaks välisriikide survele ka Soome enda vasakäärmuslaste valimiseduga. Kommunistid olid Soomes populaarsed 1970. aastateni ja on osalenud ka valitsuses. Viimastel aastatel probleeme tekitanud Soome professor, keda Eestisse sisse ei lubatud, toetub seega pikale traditsioonile.

Nõukogude Liidu lagunemise ajal hakkasid eestlased käima Soomes ja imetlesid sealset rikkust, aga Soome jäi tegelikult samal ajal vaesemaks ja seal algas majanduskriis, millest tuldi küll välja. Meinanderi järgi ei peetud Austrias ja Rootsis Euroopa Liitu astumist suureks pöördeks, aga Soomes tekitanud see Ida mõju alt vabanemise tõttu suuremat vaimustust. Sellega on veidi vastuolus, kui autor toob ise välja, et kõik soomlased pole Euroopa Liidust vaimustuses olnud.