Eesti arheoloogia

Aivar Kriiska. "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004. 260 lehekülge.

Kriiska oli ülikoolis ainus õppejõud, kes kaalus mulle eksamihindeks kolme panemist. Lisaküsimused tõstsid hinde neljale, millist hinnet mulle pandi keskmiselt kord aastas. Eksam läks tavalisest halvemini, kuna ma polnud õpikut lugenud. Seda polnud ma lugenud sellepärast, et ei kirjutanud loengutes kergemini meelde jäävaid asju üles. Jätsin meelde, et tuleb avada võrgulehekülg www.history.ee, aga sealt linki õpikule ei leidnud. Lugesin siis õpiku asemel läbi raamatu "Arheoloogiga Eestimaa teedel" ja lehitsesin "Eesti esiajalugu". Eksamil sain teada, et õpik asus aadressil www.history.ee/muinas. Oleksin võinud teost lugeda siis vähemalt pärast eksamit, aga ei teinud ka seda. Muidu mind raamatud huvitavad ja nüüd lugesin vähemalt teist Kriiska teost.

Raamatu "Aegade alguses" ostsin arvates, et pean toimetama kõiki "Eesti ajaloo" köiteid ja tuleks teha selle jaoks ettevalmistusi. Raamatu lugemine lükkus edasi, kuna Kriiska otsustas anda kolm esimest köidet teisele kirjastusele, mis pole minu abi küsinud.

Arvatavasti oli ärritus kirjastuse vahetamise pärast üks põhjus, miks saatsin kolm kirja Euroopa Stabiilsusmehhanismi teemal edasi just ajaloo eelteadete listi. Selle vastu protesteeris kolm listi liiget, teiste hulgas Kriiska, kes ütles, et listis võib kirjutada ainult minevikuga seotud küsimustest. Ka nüüd loetud raamatus ütleb ta, et arheoloogia on üks minevikuteadustest ja et ta esitab minevikupilte.

Kui sõna otsesest tähendusest lähtuda, siis ajalugu ei ole siiski sama, mis minevikulugu. Minu peaaine ülikoolis oli lähiajalugu ja lähiajaloo raamatud ulatuvad otsapidi olevikku, vahel ka tulevikku. Enn Tarvel on öelnud, et ajaloolane peab olema ka futuroloog. Ülikooli ajal Kasekampi ajalooloengus-seminaris arutasime küsimust, kas Eesti peaks astuma Euroopa Liitu, mis pandi seal hääletusele. Oleks võinud arvata, et poliitika on ajaloo teema rohkem kui botaanika ja astronoomia, mis eelteadete listi teemade hulka kuulusid. Tegelikult on võrdlusi tänapäevaga ka Kriiska enda raamatus. Üks oli üldistus kõigi aegade kohta, et võrdsus inimühiskonnas ei ole kunagi võimalik, millest võiks välja lugeda autori parempoolset maailmavaadet.

Arheoloogile samastub ajalugu minevikuga küll rohkem kui lähiajaloolasele. Raamatu põhjal tundub, et Kriiska on veel eelkõige kiviaja arheoloog, mis on vanim muinasaja periood. Või ta ei ole tegelenud siiski kõige vanema võimaliku perioodiga, sest ta on kaevanud Eestis, ja Eestis pärinevad vanimad inimasustuse jäljed, mis on leitud, mesoliitikumist. Läti alal on aga ka paleoliitilise asustuse jälgi, Kriiska arvates võidakse neid edaspidi leida ka Eestist.

Varem arvati, et kuna soome-ugri rahvastest elab suur osa meist idas, siis on meie esivanemad tulnud idast. Kriiska pooldab uuemat teooriat, et eestlaste esivanemad pärinevad peamiselt läänest ja on soome-ugrilastelt üle võtnud keele. Selle teooria õigsuse kohta ei oska ma midagi arvata, aga natuke kahtlane tundub, et arheoloogid hakkasid lääne poole vaatama Eesti valitsusega samaaegselt, nagu ka Muistse vabadusvõitluse ajalugu on püütud ümber kirjutada Euroopa Liidu meelsemaks. Kriiska ütleb ka ise, et see, mida mineviku kohta arvatakse, sõltub hetke fantaasiast.

Kui õppisime koolis Muistse vabadusvõitluse ajalugu, siis ei toimunud ükski sündmustest Hiiumaal. 13. sajandi kirjalikus allikas nimetatakse Hiiumaad tühjaks saareks. Aga võibolla tühja all mõeldi suhteliselt tühja, sest raamatus kirjutatakse, et arheoloogid on kindlaks teinud, et Hiiumaa oli juba ammu asustatud ja oli ka tol ajal.

Olen kritiseerinud Kriiskat seoses sellega, kui ta ajakirjaniku väitel heitis Laine Randjärve tagasilükatud doktoritööle ette emotsionaalset stiili. Raamatut lugedes ja ka ülikooliloenguid meenutades tekib kahtlus, et ajakirjanik sai temast valesti aru. Raamatus on üsna palju emotsioone tähistavaid sõnu. Autor liigitab küll oma raamatu populaarteaduslikuks, mitte teaduslikuks, võibolla tal teaduslikele on teistsugused nõuded.

Autori kiituseks võib öelda, et tal on teadmisi paljudest asjadest – joonistamisest, bioloogiast, keemiast. Mõned arvavad, et raamatuarvustuse üks osa peab olema hinnang raamatule. Kui ma raamatu lõpuni loen, siis see tähendab tavaliselt juba positiivset hinnangut, et oli huvitav.