Raamat kaladest 3

"Loomade elu" kalade köide leheküljeni 300.

Osade kalade mari on kleepuv, neist omakorda osa heidavad marja kividele ja osa taimedele. Teiste kalade mari kleepuv ei ole, see hõljub vees ja seda nimetatakse pelaagiliseks.

Raamatu algul ma ei saanud aru, mis vahe on vastsel ja maimul, aga nüüd raamatut edasi lugedes ja kõrvale seletussõnaraamatut kasutades olen rohkematest asjadest aru saanud. Vastne on noorem kala kui maim. Ühe liigi puhul kasutati ka sõna eelvastne, kes on veel noorem. Kalu marjatera ja suguküpsuse vahepeal nimetatakse ühise sõnaga noorjärk. Aga suguküpsuse saabumisega ei pruugi veel kasvamine lõppeda. Mõni kala hakkab paljunema, kui ta alles kasvab, suuremaks saades on marjateri korraga rohkem.

Eespool kirjutati angerja kohta eraldi, et noort angerjat nimetatakse klaasangerjaks, sest noorelt on ta läbipaistev, aga vanemaks saades läbipaistvus kaob. Edasi lugedes selgub, et osad kalaliigid on läbipaistvad ka kasvamise lõpetanult, nende liiginimes esineb sõna "klaas".

Erinevad kalaliigid söövad erinevat toitu, mõnel on menüü ka teistest rikkalikum. Osad kalad eelistavad süia surnud organisme, võõrkeelse sõnaga detriiti. Osad söövad põhjaelustikku ehk bentost. See jaguneb loomseks zoobentoseks ja taimseks fütobentoseks. Kuskil pole mainitud, et vees elaks seeni, nähtavasti siis ei ela. Vees hõljuvaid vähese liikumisvõimega elusaid organisme nimetatakse planktoniks, see jaguneb samuti zooplanktoniks ja fütoplanktoniks. Planktonile vastandub suure liikumisvõimega vee-elustik ehk nekton, mis koosneb peamiselt kaladest.

Erinevad kalad eelistavad erineva soolsusega vett. Merekalad tahavad soolast vett, mageveekalad magedat vett ja siirdekalad elavad põhiliselt meres, aga käivad magevees kudemas. Vahepealse soolsusega vesi on riimvesi. Seda esineb jõesuudmetes. Koolis vist õppisime, et terve Läänemeri on riimveekogu. Kui polaarjää sulab, siis maailmamere soolsus väheneb ja see võib vist tähendada paljude liikide väljasuremist.

Kalad ei vali elukohta ainult soolsuse, vaid ka vee temperatuuri ja sügavuse järgi. Mõned liigid ei ela küll ise sügavas vees, aga eelistavad elada suure sügavuse kohal. Mõni eelistab mudast ja mõni liivast põhja.

Raamatus on palju pilte. Tähelepanu äratas, et Nõukogude ajal on trükitud pilt sinimustvalgest kalast. Raamat on tõlgitud vene keelest ja see köide ilmus eesti keeles aastal 1979. Sinimustvalge kala nimi on sinine pehmeuimahven. Nõukogude ajal olen kuulnud lugu, et keegi läks kaebama, et kellegi haual kasvavad sinimustvalged lilled.

Lülijalgsete köitest oli rohkem tunda, et see on Nõukogude Liidus kirjutatud. Kuna putukaid on maailmas rohkem liike kui muid loomi, siis kõik raamatusse ei mahtunud ja suuremat tähelepanu pöörati Nõukogude Liidus elavatele, tõlkes olid lisatud ka Eesti omad. Kalad elavad aga meres ja meri ei ole üleni riikide vahel jaotatud.

Viimasel ajal olen kalade kohta lugenud peale selle raamatu veel ajakirjast "Keel ja Kirjandus". Seal ilmus arvustus eesti rahvakeelsete kalanimede teemalise raamatu kohta. Peale ladinakeelse nime ja eesti kirjakeelse nime on kaladel veel rahvakeelsed nimed. Vahel mahub ühe ja sama nimetuse alla mitu bioloogide jaoks erinevat liiki. Lisaks on olemas sõnavara kalade erinevate tarvitamisviiside kohta.