Ühes unenäos lugesin või teadsin ajaloost, et 18. sajandi väejuht Bagration üheski lahingus ise ei osalenud, enne sai ta ühes lahingus surma. Koerad võisid esitada suuri nõudmisi, ja kohe kui ma seda mõelnud olin, hakkas üks hundikoer ka minu peale haukuma ja jooksis lähemale. Keiser oli pannud pähe Monomahhi krooni. Teise riigi valitsejale see ei meeldinud, sest tema arvates tähendasid krooni kolm haru, et keiser kavatseb tema riigi vallutada. Ta peitis keisri krooni heinakuhja. Kroon oli pisike ja seda oli keisril sealt raske leida. Peidetud oli vast ikka nii, et ei leiakski enam üles.
Teises unenäos oli Toomsalu oma partei Saksa endiste kommunistide eeskujul nimetanud Demokraatliku Sotsialismi Parteiks. Ta lootis, et nii saab ta rohkem valijaid, aga minu arvates oli otsus imelik, sest Eesti valijad ei tea Saksa parteide nimesid. Käis partei asutamine. Pandi hääletusele, et nimetada partei sotsialistlikuks. Mina tahtsin, et nimetataks roheliseks, seetõttu ma ei hääletanud. Peaaegu kõik hääletasid poolt. Vastuhääletamiseks võimalust ei antud. Samasugused olid ka teiste küsimuste hääletused. Lõpuks ütles koosolekut juhatav Savisaar: "Kõik on nõus, et Savisaar saab esimeheks." See küsimus otsustati üldse ilma hääletamiseta. Siis tegi keegi saalist ettepaneku, et vähesed teisitimõtlejad parteist välja heita. Lahkusin koosolekult ilma ootamata, kas mind heidetakse välja. Mõtlesin, et kui see partei selline on, võin asutada koos Klausiga oma partei, mille koosolekud hakkavad toimuma tühjas keldriboksis. Tegevus pidi esialgu seisnema selles, et lugeda läbi mõlemad ühtesid ja samu raamatuid, vaheldumisi üks ilukirjandusteos ja üks teaduslikum. Mõtlesin, et kui need lapsed keldrisse lähevad ja nende ema keldri ukse lukku keerab, kuidas nad siis välja saavad. Järeldasin, et nad peavad enne keldrisse minekut sellest oma emale teatama ja võtme kaasa võtma.
Ülejäänud unenäod koosnesid nende kahe unenäo meenutamisest.
