Viimane öö

Viimased unenäod enne magistritöö kaitsmist:

1) Meie maja piirkonnas pidid ühed jõud taganema, sest värske islami jõud tungisid peale. Tuli ennast peita ja liiguti majade vahel ringi.

2) Paula käis Paide vanaemal külas. Vanaema rääkis talle, et pärandab maja Klausile, sest Klaus saab aru, mis on roheline energia. Pille kommenteeris vanaema juttu pikemalt. Ta oli kuulajate poole seljaga, ja tundus, et ta on unustanud, kes on kuulajad. Minu ümber tiirlesid õues vapsikud. Vanaema ütles, et ma läheks nende eest majja. Läksin, aga vapsikud tulid järgi. Mõtlesin, et kui nad nõelama peaksid, siis olen vähemalt kaua vastu pidanud.

3) Lugesin kahte Klausi kirjandit. Need olid vormistatud riimproosana. Seega kirjutas Klaus nooremates klassides kirjandite asemel luuletusi ja vanemates klassides kirjandeid riimproosana. Ühe kirjandi eest oli ta saanud nelja, pöördel oleva eest kolme. Mulle öeldi, et arvatavasti on see üks ja sama kirjand (selle erinevad pooled). Sellega ma ei nõustunud, sest kaks hinnet näitasid, et tegu peab olema kahe erineva kirjandiga. Ütlesin, et sellistest hinnetest hoolimata kirjutab minu vend paremaid kirjandeid kui ükski kirjanduse õpetaja.

4) Olin saanud koos teistega kirju kelleltki, kes pidi olema klassikaaslane, aga kelle nime polnud näha. Otsustasin, et ei hakka talt küsima, mis ta nimi on. Ütlesin, et esimese klassi pildil seisab Erik tüdrukute taga kõigist teistest pikemana, aga nüüd enam asi niimoodi ei ole. Selle peale sain samalt isikult veel ühe kirja, kokku kolmanda, kus ta ütles, et esimese klassi pildil on hoopis Eriku kõrval seisjad lühikesed. Nüüd lugesin tema keerulises kirjas nime siiski välja. See oli M. Liiv.