Uni müristamise saatel

Unes mängisin ühe keskealise naisega malet. Oli tunda, et me mõlemad mängime nõrgalt. Tema kuningas jäi väljal h8 rünnaku alla. Tahtsin seda vankri ja odaga matistada, aga matt jäi tulemata ja hoopis mul oli materjali vähem. Ruumis mängiti pingpongi. Räägiti, et pingpongipall lendab kiiresti ja suure jõuga. Küsisin, kas kiiremini lendab pingpongi või sulgpalli pall. Vastati, et sulgpalli pall lendab väga kiiresti. Lauri K. rääkis Kati P. elukommetest ja kiitis neid.

Läksin Miina Härma Gümnaasiumisse, et võtta välja magistridiplom. Õpetajate toas nägin Venet. Kui ma temani jõudsin, tuli mulle meelde, et ta ei olegi enam direktor. Küsisin talt, kes on praegu direktor, kas Sasi. Ta vastas jaatavalt. Läksin direktori kabineti ukse taha ja küsisin luugi alt diplomit. Selle kätteandmisega tegelesid üks mees ja üks naine. Paberitesse oli kirjutatud, et ei ole teada, et ma oleksin pidanud magistriõppes õppemaksu maksma, kuigi ise teadsin, et pidin. Kui olin diplomi kätte saanud, küsis õpetaja Maimre, kas ma sain tõesti magistriks. Vastasin, et ajalugu õppida on kerge, aga ajaloolasena töötada raske.

Minu mail.ee postkasti hakkas üks ja sama isik saatma järjest hästi imelikke kirju ja palju. Kui varem olid kõik spämmid olnud ingliskeelsed, siis need kirjad olid eestikeelsed. Kui nende tulemise seisma oli saanud, ütles Klaus, et akna all olevast arvutist ei tohi internetis käia, sest sinna pääsetakse Ameerikast sisse. Sellepärast need kirjad tulema olidki hakanud. Kuna olin ingliskeelsete kirjade vastu filtrid kasutusele võtnud, siis hakati saatma neid eesti keeles. Kirjutasin kirjade saatjale, et kui ma ka eestikeelsed kirjad blokeerin, saab mulle kirjutada saksa keeles. Minu käsi jäi väikses köögis asparaaguse okaste taha kinni ja kaks vart murdusid ära. Kasvama jäi veel ainult kaks vart. Oli arvata, et varsti meil enam asparaagust ei ole. See tundus nii kurb, et hakkasin valju häälega nutma.

Sõin koolisööklas. Mõtlesin, et hakkan seal rääkima teiste klasside õpilastega, kellega ma pole tavaliselt rääkinud. Kui olin esimestega ära rääkinud ja need olid lahkunud, ütles järgmine mulle: "Mikelsaarel oli eile sünnipäev." Rääkijat olin ilmselt varem tundnud, aga nüüd tundus ta nägu mulle võõras. Ma siiski arvasin, et saan aru, kes ta on. Küsin talt: "Kas sellel, kes sinu klassis käib?" Ta vastas jaatavalt. Ütlesin: "Tema isa läks eelmisel aastal pensionile." Viimase asjana jäid lauale marjad. Mõtlesin, et üks nõu marjadega on mulle ja hakkasin sealt sööma. Marjad olid nii vänged, et järeldasin, et see ei ole ikkagi minu isiklik ports, vaid salat, kuhu kõik lauas olijad oma muud toitu kastma pidid. Võtsin teise suurema punaste marjadega nõu. Kokk ütles mulle, et ma esimese nõu tühjaks sööks. Seega pidi see ikkagi minu nõu olema. Vaatasin, mis marjad seal on. Seal oli nii metsmaasikaid kui ka mingeid muid marju. Nõude äraandjad kogunesid stendi ümber lugema. Vaatasin, et stendil pakutakse võimalust välismaale tööle minekuks. Keegi minu lauast küsis, mis sinna kirjutatud on. Ütlesin, et sealt saab lugeda. Ta vastas, et tal ei ole prille.