Allveelaev

Õpetaja Toompere on öelnud, et kõige parem oleks kommunism 50 inimese jaoks. Unenäos vaidlesin sellele mõttele vastu, et ka 50 inimeselise grupi korral oleks selles neid, kelle heaks ei tahaks midagi niisama teha. Klausile või Tõnule hakkas aga mõte meeldima. Ta ütles, et inimene ise ei muutuks. Mina polnud sellega nõus, öeldes: "Enamus sinu tuttavaid hävib ja sa ei muutu!" (Arvasin, et 50 liikmelise grupi moodustamiseks peavad ülejäänud hävima.)

Pille jäi Pärmivabriku peatusesse, mina sõitsin sealt koos mingi tüdrukuga tema autos kodu suunas edasi. See tüdruk arvas, et ma usaldan teda ja tahtis mind sellepärast kuidagi alt vedada.

Olin laevale kiirustavas rahvahulgas. Sadamaks oli Tartu raudteejaam. Kui olin jõudnud allveelaevale ja see sõitu alustas, rammis seda sadamast väljasõidul üks pahatahtlik laev. Peale seda avastasid Krister ja Artur, et ühest praost tuleb õhumulle. Arvati, et laeval ei jätku võibolla sihtkohta jõudmiseni õhku, aga seda ei saanud juurde võtta. Kuna Krister oli rääkinud palju mereseiklustest, ütlesin talle: "Sulle peaks selline olukord meeldima." - "Meeldib küll, aga ma tunnen hirmu," vastas ta. "Mina ei tunne hirmu ka," ütlesin mina. Varsti sõitis allveelaev mööda ühe mereäärse linna tänavaid. Ma ei saanud kindlalt aru, kuidas see võimalik on, aga tundus, et linnas on uputus, nii et vesi ulatub üle majade katuste.

Üks soomlane oli pannud oma mälestusteraamatusse kaks minu pikka varem trükis ilmumata luuletust. Ühes neist oli juttu rumalusest ja kasutatud sõna, millele olin leidnud sõnaraamatust lisatähenduse, selle joonealusesse märkusesse pannud, aga ise unustanud. Jooksin bussile, kuhu pidid minema noorteorganisatsioonide esindajad. Sellele bussile ma ei jõudnud, sest kui ta täis sai, alustas ta sõitu. Aga sain lisabussile. Tundsin seal ennast magistrandina kõigist teistest vanemana. Mõtlesin, et nüüd tundub mulle nende vanus paremana kui siis, kui ma ise selles vanuses olin.