Söömine ja kunst

Olin Paides. Oudekki oli viinamarja sisse mingi kahtlase programmi süstinud, aga sõin viinamarja sellest hoolimata ära. Vennad sõid ka neid viinamarju. Lugesin kuskil arvutist, et keegi oli pannud minu luuletustele kommentaariks, et inimesed peaksid minu luuletusi rohkem lugema, et ma ennast paremini tunneksin. Olin nimelt hiljuti ühe portaali juures leidnud uue koha, kuhu luuletusi üles riputada. Loendur näitas siiski, et seal käis päris palju külastajaid. Simson hakkas kolima toa ühest osast teise ja tassis raamatuid. Avastasin, et tal on väga maitsvad raamatud. Kui olin ühest väiksest riiulist pooled ära söönud, siis tuli mulle meelde, et need ei ole minu omad, ja lõpetasin söömise. Kui ta tuli järgmise laadungiga, ütlesin talle, et sõin kogemata kümme tema raamatut ära, aga võin need välja maksta. Ta vastas, et iga söödud raamat maksis viis krooni. Maksin kogemata 100-kroonisega, aga õnnestus 50 krooni tagasi küsida. Siis oli ta Savisaar ja seejärel Ariel. Ta läks toa kaugemasse ossa ja hakkas laualambiga lugema. Panin enda juures oleva laualambi kustu, siis vaatasin, et ruum läheb lugemiseks liiga pimedaks, ja süütasin selle uuesti. Olin pimedas oma maja ees. Üks kunstiteadlane rääkis, et maalides ei tule kujutada kõiki detaile, vaid tuleb pildile kanda see, mis on vaatepildis kõige iseloomulikum. Ta nimetas ühe kunstniku pilte filosoofilisteks. Mõtlesin, et kui nad nii kirjutavad, siis peavad nad minu koduleheküljel olevat joonistamisteooriat küll väga primitiivseks. Siis mõtlesin, et tegelikult on tema jutt jama, sest ei saa ühegi tunnuse järgi öelda, kas pilt on filosoofiline või mitte. Mõtlesin, et varem vaatasin piltidele lihtsalt peale, aga tegelikult peaks vaatama pildi kõiki osi. Tegin seda. Olin Meelva tagumises toas. Tahtsin klassi listi saata koomiksite kohta täiendavat juttu, et tänases koomiksis kujutatakse seda, kuidas kaks pesas istuvat linnupoega tahavad lendavaid linde ära süia, mis tuleb sellest, et avaldasin eile võrgus luuletuse, kus ühte liiki linnud tahavad teist liiki linde ära süia. Tahtsin tuua näiteid ka varasemast, esimesena tuli meelde see, et kui olin avaldanud Elfikeldris luuletuse sellest, kuidas mooni õiest hunt sündis, oli koomiksis peale seda hundi käes lill, mida ta nimetas mooniks. Tahtsin lisada, et psühhiaatrid ütlevad, et kellelgi ei saa teise inimese vastu nii suurt huvi olla, et hakkaks tema tegevust kujutama, aga et ma olen ju kuulsast perest ja pealegi kui olen ise öelnud, et minu tegevust kujutatakse, siis peale seda võidaksegi seda tegema hakata.