Muuseum, kaitsmine, mündid

1) Ühete väiksesse maanteäärsesse asulasse taheti hakata ehitama mitut uut maja. Oli küsimus, mitu maja sinna võib juurde ehitada. Järvamaa kohaliku ajalehe keskjaotuspunkt oli maantee ääres kohas, kus ei olnud ühtegi maja. Mees, kes seal töötas seletas, et seda ei saa linna viia, sest ajalehte tuleb levitada üle kogu Järvamaa. Saabus sügis, aga ma ütlesin, et mul pole veel sügise tunnet. Oli august ja sõime maasikaid. Ütlesin, et sel kuul olen ma vähem marju söönud kui eelmisel kuul. Räägiti, et Tartu alt kivisöe kättesaamiseks võidakse linn ära lammutada. Olime koopas ja sõitsime koos poistega sealt jääd mööda välja. Läksime suures hoones järgmisse harru. Pille ütles, et see haru on teistsugune kui eelmine. See maja oli muuseum ja uues harus oli igal seinal mitu rida pilte. Mängisime neljakesi malet. Siis tahtsid teised vastaseid vahetada ja mina pidin ära minema. Laua ääres istusid järgmises ruumis kaks last, kellest üks oli Livia ja teine temast väiksem poiss ning Maaja ja mina. Livia ütles: "Maaja jättis ülikooli pooleli." Küsisn Livialt: "Kas sulle ei jää muidu meelde?", pidades silmas, et ta räägib asjade meeldejätmiseks neist korduvalt. Üks vanem naine ütles, et ta võtab teinekord jälle minu ja Klausi raamatud kaasa ja et selle peale me läksime kohe härdaks, kui ta seekord võttis. Laua taga istusid Taago ja Kaimar. Küsisin Taagolt: "Kas sa nüüd saad Keskerakonnast aru?" - "Ma olen algusest peale Keskerakonnast aru saanud," vastas ta. Peale seda oli ta Gräzin ja tagapool ruumis. Ta jätkas: "Ma ei salli mõtetut haridust." Jooksin ära, et ta ei saaks mind noaga visata. Teises ruumis ütlesin: "Gräzinile ei meeldi õppimine, aga mulle meeldib." Minu ja Klausi raamatuid kiitnud vanem naine käis ringi ja luges korduvalt peast ühte alkohoolset jooki ülistavat luuletust. Ühe lugemiskorra ajal lõi ta ühele mehele klaaskannuga vastu pead. Klaas purunes kildudeks. Mõtlesin, et kust see naine teadis, et ta meest surnuks ei löö.

2) Algas magistritöö kaitsmine. Alustuseks küsis üks õppejõud mult: "Kas sa nüüd saad aru, mis on viga lausel "Korraliku elu jaoks on vaja õnnelikkust"?" Mulle hakkas tunduma, et korralikkus ja õnnelikkus on kordus. Eelkaitsmisel oli olnud sellest lausest juttu, aga vahepeal olin selle unustanud. Ütlesin: "Seda lauset ma ei parandanud. Sisult ei ole see vale, aga sõnastuselt on see mõttetu." Ütlesin, et esitan nüüd ka veel esitamata oleva magistrantuuri kursusetöö. Mult küsiti, mis teemal see on. Ütlesin, et võibolla lihtsalt 1920. aastate fašismist, aga et ei, sellest ma kirjutasin bakalaureuseõppes, võibolla siis 1930. aastate fašismist. Mult küsiti, et kas mul ei ole siis punktid koos. Ütlesin, et peavad olema, sest sai mitu korda üle kontrollitud, et oleksid koos. Peale seda kontrolliti uuesti. Selgus, et mul on isegi üks ainepunkt rohkem kui vaja. Sellest hoolimata säilis kahtlus, et võibolla on vahepeal kehtestatud uus nõudmine, et enne magistritööd tuleb magistrantuuris esitada ka varem sisse astunutel üks kursusetöö. Hakkasin seda portfellist võtma, aga töö asemel osutus väljavõetu vanaks õpilaspäevikuks, mille vahele oli sattunud mitmesugust pudi minu sahtlist. Otsisn portfellist edasi. Leidsin ühe töö, mis oli lahtistel lehtedel ja kus tiitellehel oli vaid töö pealkiri ja üks Rudolf Rimmeli luuletus. Ütlesin: "Võibolla see on kellegi teise kirjutatud, kuigi ma ei lasknud kellelgi teisel kirjutada." Pidasin silmas, et võibolla see on mõni teine minu kätte antud töö.

3) Võiks juhtuda, et hakkan koguma vanu münte, aga need painduvad minu sõrmede vahel kõveraks. Seejärel hakkaksid nad ka sõrmede külge kleepuma. Hakkaksin käsi pükste vastu puhtaks pühkima, aga see ei aitaks. Oleksin köögis. Isa tuleks köögi uksele ja ütleks: "Ära lõhu pükse!"