Mõtlesin asjade kohta, mida nägin, et neid ei ole olemas. Edasi mõtlesin, et kui ma neid näen, siis need ju on olemas. Mul oli olnud varem Uku Masinguga ühine arvamus Jumala ja Saatana kohta, hiljem olid arvamused lahku läinud. Viskasin korteri Uku Masingu tuppa klotsi. Mul ei olnud eriti midagi meelde jäänud sellest, kuidas Toomas peale majja toomist suuremaks kasvas. Täna toodi järgmine tita, aga oli arvata, et mul ei jää ka sellest midagi meelde. Tita tegi vihje Uku Masingule. Mõtlesin, et kui ta juba elu esimesel päeval rääkima hakkab, mis temast veel tulevikus võib saada.
Elektrik ei teadnud, mida teha katkenud juhtmega. Ütlesin, et selle saab ära parandada. Peep püüdis seda teha traadiotstesse silmuste tegemise abil, aga nii ei ulatunud traadid kokku. Roosileht parandas juhtme ära, pannes vahele lisatraati. Pidin elama talvel Peebuga ühes majas ja ostsime mõlemad talveks kartuleid. Mulle tundus, et ta on mulle soovitanud meelega halvemaid ja liiga väikse koguse. Soovitus oli osta üks kott, mida olin ka teinud. Mõtlesin edasi, et kui üks kott vastab ühele tonnile, ei 100 kilole, siis meie väiksele perele sellest võibolla siiski talveks jätkub. Veoauto tuli ja kallas Peebule ja mulle kummalegi oma kanamunad valmis. Mina sain osalt katkiseid mune. Kättemaksuks viskasin autole ühe katkise muna koridori järgi. Halb oli see, et üks tähtis mees nägi seda. Ühed ütlesid kohkumisega, et selle maja juurest läheb liin psühhiaatriahaigla juurde. Mind see ei kohutanud ja ütlesin, et las olla. Siis vaatasin, et see siin Vanemuise tänaval kõrvalmajaks olev pruunikasroheline klassitsistlik psühhiaatriahaigla võib oma väljanägemisega hirmu peale ajada küll. Lisaks mõtlesin, et siin haiglas võib olla oht, et uksest väljub mõni ohtlik patsient, kes tuleb kallale. Mõtlesin, et psühhiaatriahaiglast võib saada raha, aga mitte nii palju, et ainult sellest ära elada. Kui inimesel muud sissetulekut enam ei oleks, vaataks arst pealt, kuidas ta aegamööda hukkuks. Aga kui arstiga väga hästi läbi saada, siis annaks ta võibolla rohkem raha.
Kirjutasin Oudekkile, et väiksena tahtsin saada kapteniks. Mõtlesin, et nüüd ta ei usu enam ühtegi minu kirja, sest olen maininud palju erinevaid ameteid, kelleks tahtsin saada. Mulle tuli meelde, et minu viimane väide ongi vale, sest kapteniks saada tahtis hoopis Krister. Tahtsin saata uut kirja, et tegelikult piisas mulle ka sellest, kui oleksin saanud madruseks. Aga ma polnud ka selles kindel, et see nii oli, kuigi ka mina lugesin merejutte. Jagasin rühmale klassikaaslastele laiali igaühele ühe teise klassikaaslase paberile kirjutatud vana kirja (igaühele erineva). Seda selleks, et üks inimene ei peaks üksi kõike läbi lugema ja sellele palju aega raiskama. Mulle sattus Lauri N-i kiri. Mind üllatas kui lühike see oli, aga sain aru, et teised ei viitsi nii palju kirjutada kui mina. Hakkasin siiski ka teiste kirju vaatama. Kirjad olid kirjutatud vastuseks minu küsimusele, millistelt endistelt klassikaaslastelt keegi uue aasta puhul e-maili sai. Krister oli vastanud, et Siljalt, Sandrilt ja teistelt. Oli näha, et Annika kirjutas vastumeelselt. Keegi vaatas ühte pilti. Mõtlesin, et nüüd ei räägi ma oma piltidest, vaid sellest pildist. Ütlesin, et ma ei tea, kuidas teised seda pilti näevad, sest rõõmsas ja kurvas meeleolus nähakse erinevalt, samuti erinevate silma kauguste korral pildist. Helen pani selle peale silma pildile hästi lähedale. Ta kirjutas paberile väikse lapse käekirja jäljendades "TITA". Seejärel võttis ta kätte pudeli ja ütles väikse lapse häält järgi tehes: "Tita...pool liitrit õlut." Rääkisin, et inimeste mälu on erinev - ühelt poolt on mul teistest rohkem nooremaid vendi, mistõttu saab öelda, et mul on rohkem mälestusi vendade kasvatamisest, teiselt poolt mäletab mõni oma ainukese venna kohta rohkem kui mina kõigi vendade kohta kokku. Ütlesin, et mina ei viitsi enam peitust mängida. Samal ajal mängisid väiksed vennad just naerdes peitust. Kui mina ja Pille olime seda mänginud ühe toa piires, siis nemad kasutasid kogu korterit. Sellest hoolimata oli peidukohti minu jaoks liiga vähe. Mõtlesin, et kui mina aitaks mõnel lapsel peitust mängida, kuhu ma siis peidaks. Pille tuba oli Kaunase puiestee laste tuba, seal oleks saanud peita riiuli nurga taha, aga siis oleks lugeja võinud selle kardina liikumise järgi ära kuulda. Teine võimalus oli seista lihtsalt lugeja selja taha uksenurka ja vaadata, kas ta mind ümber pöörates märkab.
Ostsin kaks uut ajalooraamatut, neist ühe pealkiri oli "Noor Kennedy". Ma ei olnud kindel, kas see on raamatule "Kennedy" täienduseks uute avastuste põhjal või on selle esimesed peatükid nüüd lihtsalt eraldi raamatuna välja antud. Ma märkasin, et "Kennedy" lugemise järel on mulle endale külge jäänud noore Kennedy kombed - ka mina ei võtnud poodi minnes enam raha kaasa, et maksta ostu eest alles tagantjärgi. Üks ostetud raamatutest kukkus poeaknalt tänavale.
