Maht kahanes

Täna oli unenägude arv sama, mis eile, aga neid nii pikalt üles kirjutada ei ole, mis võib tulla sellest, et mõtlemine muutus juba rutiinseks tegevuseks, või sellest, et õhtul mõtlemise asemel vaatasin õudusfilmi ja dokumentaalfilmi ja öösel kuulasin veel muusikat ja läksin tavalisest hiljem magama. Meelde jäi järgmist:

1) Mul oli oma väike raadiojaam, millest tuttavatele vana raadioaparaadiga saateid ette mängisin.

2) Sõitsin rongis, kus põles küünal, millel olid kriipsud, mis pidid näitama, mitu aastat ma olen elanud. Märkasin, et küünal on kulunud juba tunduvalt rohkem kui on minu tegelik eluaastate arv.

3) Koguti protestiallkirju. President ja Riigikogu esimees kirjutasid alla, aga peaminister mitte. Mulle tundus, et nad on ülesanded sihilikult nii jaganud. Eelmisel koosseisul jagunesid need täpselt samuti. Allkirjalehti oli kaks. Küsisin sinna allkirja ka kahelt vene noormehelt. Nad küsisid, mis hinde selle eest saab. Ütlesin, et selle eest ei saa hinnet, selle puhul hinnatakse teksti headust, aga seda hinnet ei kirjutata sisse. Üks neist kirjutas allkirjalehele Eesti presidendi kohta roppusi. Ütlesin, et tahtsin nendelt allkirja küsimisega näidata, milliseid tüüpe eestis elab. Allkirjade kogumise kilepakk sulas kuumal pliidil õhukeseks kopsikuks. Võtsin selle sealt hilinemisega ära. Klaus ütles, et tema selle õnnetuse peale küll asjast välja ei kavatse jääda, sest rohelisi on 200. Soovitasin tal allkirju otsast peale koguma hakata.