Korralik uni

Kõik inimesed ei taha unenägusid mäletada. Mulle tundub raisatud ööna, kui vahel ükski meelde ei jää. Kuna paberile olen kirjutanud kõige järjekindlamalt üles just unenägusid, siis võiks neid ka siia kirjutada. Kui mingi rõvedus peaks esinema, siis seda ma kirja ei pane. Ja saladusi ka kõiki mitte. Edaspidi võibolla loobun ka kirjutamisest, aga tänased unenäod võiks vähemalt täielikul kujul jäädvustada.

Tänase kohta ennustasin, et näen unes, et olen siia kogemata jätnud sissekannete kommenteerimise võimaluse (päriselt on neid võimalik kommenteerida e-mailga või suuliselt.) On tulnud kommentaar Mussolini nime all. Ma ei oska esialgu arvata, kas selle lisas ehtne Mussolini või on see kellegi varjunimi. Siis mõtlen, et kui oleks kirjutanud mõni eestlane, oleks ta kirjutanud itaalia keeles, et näidata oma itaalia keele oskust, aga kommentaar on eesti keeles, mis tähendab, et Mussolini tahtis ise näidata oma tõlkebüroo headust. Siis meenub mulle, et vana Mussolini on surnud, mis tähendab, et kirjutaja võib olla tema lapselaps. Nime üle lugedes saan sellele kinnitust.

Tegelikult nägin unes, kuidas rääkisin isale, et vanavanaisa, vanavanaema ja Valmar Adams elasid kõik üle 90 aasta vanaks, aga olid kuni surmani väga tähtsad. Isa vastas: "Nemad elasid oma aja nõuete kohaselt." Mõtlesin, et jah, nendel olid lapsed, aga mulle meeldib hoopis malet mängida. Järgnevalt saan teada, et vanavanaema oli kuri, mida ma polnud tema juures kunagi tähele pannud. See tuli minu arvates sellest, et puutusin temaga vähe kokku. Ta ei pidanud ju seda välja näitama selles kirjas, mis ta mulle seitsmendaks sünnipäevaks saatis. Vanaema ütles: "Vanavanaisa ei olnud pooltki nii kuri kui see nõiamoor." Vanavanaema või ema parajasti pahandas minuga. Vaidlesin vastu ja ühe korra vist ka lõin. Edasi kõndisin ühe koeraga. Tõstsin ta kaks korda õhku. Koer ütles: "Sa tegid mulle valu." Vastasin: "Sa ise teed hirmu." Koer ütles: "Väiksem ei saa suuremale hirmu teha." Märkasin, et leti taga seisev neeger vaatab koera poole. Hoiatasin koera: "See neeger tahab sind kinni võtta." Läksin koeraga teise tuppa. Esimeses toas olijad võeti kõik kinni, nad ütlesid, et koer peitis ennast ainukesena ära ja Ann lisas, et poiss ka. Siis tulid kinnivõtjad ka tagumisse tuppa. Mina ja koer olime erinevates kohtades mööbli taga peidus. Kui kinnivõtja oli seljaga, tulin peidukohast välja ja läksin esimesse tuppa, et teised köidikutest vabastada. Hakkasin Klausi silmadelt sidet eemaldama. Sideme alumine kiht oli verine. Kui olin sideme eemaldanud, nägin, et Ka Klausi alumisel silmalaul on verd. Sama oli teise vennaga. Hennu silmamunal oli ämblik.

Järgmises unenäos seisin klassi 307 ukse ees. Klassi 308 suunas liikusid president, peaminister ja Riigikogu esimees koos suursaatkonnaga. Nende ja teiste inimeste vahel seisis suur hulk ihukaitsjaid. Ootamatult keerasid president, peaminister ja Riigikogu esimees turvameeste vahelt välja ja sisenesid klassi 307, minnes must lähemalt mööda kui turvamehed oleksid lasknud. Ekraanilt jooksis üle minu e-maili aadress. Ütlesin: "Nad kirjutasid minu eesnime ja perekonnanime mõlemad väikeste tähtedega ja panid mõlema järele kaks punkti." Asi oli kukkunud välja justkui solvanguna, kuigi polnud nii mõeldud. Siis jooksis üle ekraani Offfi e-mail aadress, ja kuulsin kedagi eemal naerdes ütlemas: "Nad panevad Offfile..." Mõtlesin, et tema on siis minust tuntum, et just tema nime kuulen nimetatavat. See võib tulla sellest, et ta võib kirjutada rohkematesse kohtadesse. Olin lauluväljakul. Istusin pingile, aga pink oli nii libe ja väljak nii kaldus, et hakkasin paremale libisema. Minu kõrval istunud ema libises samuti. Siis nägin, et libiseb terve väljakutäis inimesi. Mõtlesin, et selle lõpetamiskes tuleks istuda murule. Hakkasin koju minema. Pidin mööduma kiikujatest, aga ei osanud arvestada, kui kaugelt neist minna, et nad mulle pihta ei kiiguks.

Järgmises unenäos rääkis Klaus, et kui olin 18-aastane, olin teda Kaunase puiestee hoovis peksnud, kui ta tahtis väikseid puid maha võtta. Mind oli tookord vihale ajanud, et Klaus tahab rikkuda vaadet puudele. Kuulasin Klausi juttu naerdes. Enam ma nii ei oleks teinud. Mõtlesin, et hakkasin noorelt ka Euroopa Liidu vastu kirjutama. Kui Kulbok ei oleks mind kirjutama suunanud, siis võibolla oleksin oma suhtumist Euroopa Liitu muutnud.

Edasi olin ühes polikliinikus, kus olin eelmisel korral käinud tervet varvast näitamas. Nüüd küsiti mult, et kas oli nii, et ütlesin medõele, et paremaks ei saa nad varvast teha, aga halvemaks küll, nagu arst noor Lotman oli seletanud. Ütlesin, et nii see küll ei olnud. Lotman rääkis mulle, et iga asja õpimiseks on kindel vanus kõige parem, teistes vanustes seda ainet ei omanda, seetõttu tuleb iga asjaga tegeleda kindlal ajal, mõnega pool aastat ja mõnega neli aastat. Mõtlesin, et võibolla hakkasin ma malemängu õppima liiga hilises vanuses.

Edasi olin löönud arvutisse kõik Ott Arderi lasteluuletused, et need Oudekkile saata. Olin löönud ilma kirjavahemärkideta, aga pärast tunde järgi ise kirjavahemärgid pannud. Kirjale olin lisanud sõnad "Jll klmsn" (jälle kuulmiseni), aga polnud kirja veel ära saatnud. Kuna see oli arvutis minut.ee kujundusega, siis ei riskinud ma vajutada "Send", kuna võibolla läheks kiri muidu minut.ee alla.

Edasi seisin oma maja ees ja vaatasin, kuidas üks töömees hakkas esimese koruse akna raami värvima. Ta kirus, et majaelanikud pole ise aknaraame värvinud. Kõikide meie maja akende raamid olid kulunud. Vanaema värvis endal küll ise. Mõtlesin, et sellel töömehel on hea, et ta võib päev läbi kannatlikult füüsilist tööd teha, samal ajal kui minul pole selleks piisavalt kannatust.

Edasi mõtlesin ühes suures hoones, et mõned inimesed tapavad ennast ära, kui nendega keegi kindel inimene ei abiellu. Nägin ühe sellisesse loosse segatud mehe silma. Mõtlesin, et kui keegi mind ähvardaks, et ta ennast ära tapab, siis ei hakkaks ma temaga sellepeale kohe abielluma, vaid mõtleksin hoolega, mida teha. See mees oli oma raamatu kaanele cv-sse kirjutanud, et tal on teise naisega üks laps, esimesel naisel on neli last, kellest tema oma on pool. Edasi kirjutas ta: "Mis ma ikka oma osa vähendan, terve laps on minu oma." Viimasele reale oli ta kirjutanud veel "seks", aga selle kohta siiski midagi kirjutanud ei olnud. Küsisin talt: "Kas sinu kaitsmisel loeti tõesti selline cv ette?" Ta vastas: "Ma ei mäleta."