Linnaminek, tänav, kodu, laulmine jne.

Unes läksin Kanali peatuses bussi peale. Mul ei olnud piletit. Kuna buss juba sõitsin, siis arvasin, et ei tohi bussijuhi käest seda küsida. Mõtlesin, et ostan selle, kui kaks peatusevahet on ära sõidetud, aga et vahepeal võib trahvi saada. Kontrollisin veel kõik taskud üle, ega seal piletit ei ole. Oli ainult augustatuid. Mõnel olid augud raskesti nähtavad. Võtsin kilekotist välja hunniku enda joonistatud pilte. Mõtlesin, et ostan pileti mõne pildi eest, kui ka Picasso sai oma allkirja rahana kasutada. Need, kes ütlevad, et minu pildid on väärtusetud, on ajast maha jäänud, sest aeg muudab inimesed selliseks, et tulevikus hakkavad kõik minu pilte vajama. Nägin, et kaks tüdrukut ostsid sõidu ajal pileti. Järeldasin, et siis võin mina ka osta. Andsin juhile 10-kroonise ja sirutasin käe välja, et ta mõned kroonid tagasi maksaks. Mõtlesin, et ei olnud viisakas tegu ebatäpse rahaga maksta. Juht küsis: "Kas tagasi peab ka maksma?" - "Siis ei pea," vastasin. Inimesed hakkasid naerma. Lugesin kabiini pealt, et pilet maksab 8-10 krooni. Väljusin bussist kaubamaja ees. Nägin, et üks vanem usbeki välimusega mees surub ühele naisele noa kuklasse. Mõtlesin, et kui ma nüüd õieti näen, siis pean seekord küll midagi tegema. Hakkasin meest kägistama. Nii sai talt noa kätte ja selle prügikasti visata. Kui mees oli lahti lastud, võttis ta noa prügikastist välja ja ründas sellega juba mind. Hakkasin teda uuesti kägistama. Öeldi, et tema rünnaku põhjus on see, et tšetšeenid alustasid uut võitlust. Siis võis tema takistamine viga olla.

Kõndisin tänaval, mis oli Baeri tänava ja Vanemuise tänava vahepealne ja mille nimi oli Vabaduse tänav. Vastu tuli vanamees, kes ütles: "Sina poiss ei tea sellest midagi, kuidas me siin võitlesime." Kui ta läinud oli, näidati mulle maja, kus sõlmiti Eesti ja Venemaa vaheline rahuleping.

Lugesin üle Vello Helgi raamatut jesuiitidest. Sain kinnitust, et kirjutasin arvustuses õieti - oli mitmeid kohti, kus minuni jõudis justkui mingi teadmine, aga kuna autor seda ei kinnitanud, siis ei olnud ma kindel, kas minu järeldused on õiged. Peale lugemist rääkisin kõrvalvoodis lamava tüdrukuga, kes unenäos oli tuttav ja kes tahtis teada, kas tähtsam on tema või üks teine tüdruk.

Klaus oli näidanud mulle ühte ingliskeelset foorumit. Vaatasin sinna uuesti, aga see oli hakanud välja surema. Loendur näitas, et seal oli käinud täna ainult kaks külastajat. Et lauseid oli kirjutatud rohkem, pidi tähendama, et nad räägivad omavahel. Nad kaebasid, et nemad on ainukestena sinna jäänud. Siis luges üks neist üles mitu väiksema või keskmise suurusega riiki, kust seal täna ikkagi külastajaid on käinud.

Pille näitas mulle "Eesti Päevalehest" naerdes minu enda pilti. Pildi alla oli kirjutatud, et laulukonkursil oli kõige noorem võistleja Ivo Linna. Mina olevat öelnud, et Ivo Linna on seal kõige parem esineja. Ma olin aga kindel, et ma pole ajalehele sel teemal midagi öelnud ega sellel konkursil osalenud. Mulle ka Ivo Linna hääl enam eriti ei meeldinud. Tuli uduselt meelde, et olin kunagi tahtnud minna Tallinnasse ühele lauluvõistlusele, aga ma ei olnud sinna läinud. Võibolla oli keegi sihilikult minu nime kasutades ajalehele kirja saatnud. Tahtsin saata ajalehele kirja, et ma olen kindel, et teist Simo Runnelit ei ole olemas, ja kui on, siis tahan ma tema kontaktandmeid. Fotol tundus olevat kokku monteeritud minu pea ja Ivo Linna kere.

Henn ja Toomas olid kirjutuslaua juures. Henn võttis purgist lusikatäie moosi ja peale selle söömist pani musta lusika oma sahtlisse. Avaldasin sellise teo üle imestust. Nad mängisid multifilmis oleva autoga. Toomas ütles: "See on tõesti superauto." Kuna autot ei olnud päriselt olemas, siis ütlesin: "See on täpselt samasugune jutt, mida rääkis Taago. Või Tuuli, ma täpselt ei mäleta kumb." Tookord oli olnud juttu superautost, mis oli filmis, mis ei olnud multifilm.

Ristsõnas oleval fotol luges keegi üles hulga nimesid, mis pidid olema kõik mehenimed, aga millest osasid ma ise poleks öelda osanud. Tahtsin saata poeesia listi kirja: "Tänapäeval on rohkem haridust ja rohkem kaupu, seetõttu peab tänapäeva luuletustes olema rohkem loetelusid. Vanemad armastusluuletused on pühendatud ühele inimesele, aga teile meeldivad ju rohkem sellised, kus on loetelu."