Jälgimissüsteem, ravi

Ühes unenäos lamasin öösel pimedas oma voodis. Voodi kohal õhus olid lambid, mis näitasid iga korteri voodi kohta, mitu inimest seal on ja mis on seal joogiks.

Teises unenäos tuli külla Erik, kelle panin Pille voodile lamama. Küsisin talt: "Kas sul on midagi ette kanda?" - "Ei ole," vastas ta. See näitas, et tal on arvatavasti klassikaaslastega vähem kokkupuuteid olnud kui minul. Aga ma poleks vist pidanud ettekandmise sõna kasutama, nüüd ta võib arvata, et pean ennast tema ülemuseks. Keegi tuli uksest mu selja taha. See oli arvatavasti Pille, mis tähendas, et Erik peab sellest toast lahkuma. Suures toas istus Sander arvuti taga ja tema selja taga olid klassiõed. Sander oli teatanud, et ta klassikokkutulekule ei tule, aga võib nendega kokku saada, kes tahavad. Nüüd ütles ta: "Ma olen üldiselt hõivatud inimene, aga ühe asja otsisin ma välja. Simo on hull." Hõivatusest rääkimine pidi vist tähendama, et ta pole üldse nõus kellegagi kokku saama. Televiisoris teatati kahest naisest koosnevast ansamblist, kellest üks oli võtnud endale nimeks Punastaja, nagu ta nimi oli eesti keelde tõlgitud, kuigi see oli inglise keeles. Nime oli ta võtnust vist sellepärast sellise, et ta ei suutnud rahvale rahulikult esineda. Kõndisin Anne poe suunas. Mõtlesin, et räägin kellelegi, et ravi on tehtud selline, et see mõjub ainult välistele sümptomitele, mis teisi hirmutavad, samal ajal kui ravitava enesetunnet ravi hoopis halvendab, kuni ta mürgiga ära harjub. Edasi mõtlesin, et siis on ravi ikkagi olemas, sest see seisnebki mürgiga harjutamises. Tee ääres oli linnuparv. Meenus, et viimasel ajal on linnud inimesi ründama hakanud. Otse teele ette maandusid veel suured tundmatut liiki linnud. Ütlesin paar sõna, aga nende ütlemise pärast ei julgenud kohe edasi minna, sest linnud olid inimesi rünnanud just peale seda, kui need midagi ütlesid. Sellepärast pritsisin linde kõigepealt lumega, mille peale nad lendasidki ära. Edasi minnes nägin majade vahel suuri loomi, kes võisid inimesi jälitama hakata. Mõtlesin, et kellegi eeskujul peaksin enda suhtumist asjasse muutma. Mitte mõtlema, et elu on hirmus, sest loomad jälitavad, vaid et elu on ilus, sest saab loomade eest põgeneda. Anne pood oli psühhiaatriahaigla. Enne selleni jõudmist mõtlesin, et mul pole eriti midagi viga olnud, nagu vanemadki kiitsid mind selle eest, et ma pöördusin ise arsti poole. Minu ees kõndis kõhn tüdruk, kellel ei olnud ka eriti midagi viga, sest ta sidus saapapaela, samal ajal kui raskelt haiged oma välimusele üldse tähelepanu ei pööra. Aga see tüdruk ei kõndinud haiglasse sisse, vaid pööras enne ära. Tähendab, et hakkas kartma. Otsustasin, et rohkem ma seda kellegagi juhtuda ei lase. Minu maja oli Anne poe vastas, olin trepikojas välisukse ees, trepist tulid alla veel kaks tüdrukut. Küsisin ees tulijalt: "Kas sa lähed ka sinna?" ja näitasin käega haiglale. "Ei, ma lähen sinna," ütles tüdruk ja näitas vastassuunas. Ütlesin: "Ma mõtlesin, et kui mina lähen sinna, siis lähevad kõik sinna." Tüdruk naeris. Kui ta läinud oli, tahtsin küsida ka kolmandalt tüdrukult, kes oli pikkade sirgete punakaspruunide juustega, kas ta läheb haiglasse. Aga ma ei saanud temaga rääkida, sest ta ei vaadanud minu poole. Läksin edasi. Mõtlesin, et tegin vea, et temaga ei rääkinud, sest tean omast käest, et juttu kuuleb ka siis, kui teises suunas vaadata. Keegi ei räägi teises suunas vaatajatega, aga mina hakkan edaspidi ainukesena rääkima. Ei saa ju pead pöörata, kui tahaks, aga pea hakkab värisema.