Jälle udu-uni

Unenägudes istusin enne maleturniiri algust turniirisaalis ja vaatasin läbi avangute kaupa sorteeritud ajalehtedest välja lõigatud partiisid. Avangu piires ähvardasid väljalõiked sassi minna. Mäletasin vähemalt uduselt, et partiid peaksid olema ka variantide kaupa sorteeritud. Jõudsin peaaegu kõik partiid läbi vaadata, kuigi neid oli üsna palju. Kõrvale panin Inglise avangu, mis tundus kõige raskem. Turniiridel käis mängimas ka Oudekki, kes oli öelnud, et hoiab must igaks juhuks eemale. Tartus oli kaks maleklubi. Oleksin läinud läbi ka teisest klubist, aga oli karta, et täna seal kedagi ei ole, sest kõik olid siin klubis. Koolis läks Oudekki endisesse pioneeride tuppa. Ta ütles, et seal on kitsas, mis tähendab, et see on lugulaul, soome rahvuseepos on kindlasti lugulaul. Mõtlesin, et lugulaul tähendab seda, et lauluna jutustatakse kindlat lugu ja et kas minu kodulehel lugulauluna märgitud eepos tegelikult on lugulaul. Mõtlesin, et internetikasutajad teavad, et Oudekkiga me omavahel ei räägi. Kõndisin oma maja ees. Palliplatsi poolt viskas üks tüdruk sinna palli. Ta viskas selle väga täpselt keldriukse ette. Tundus, et tüdruku selja taga olevad poisid tahavad palli tagasi. Et neid aidata, võtsin palli maast üles, et see jalaga tagasi lüia, kuigi see oli korvpalli pall. Kui pall poisini jõudis, oli ta üle poole maa minuni juba ära käinud. Ta ei läinud tagasi, vaid läks palliga tuppa. Kõndisin edasi. Vaatasin tänaval seisvate inimeste jalgu, mis olid kõik katmata. Mõtlesin kuskil majas, et kui mina oleksin Eesti peaminister, siis Putiniga kohtudes ütleksin, et Tartu rahu järgne piir tuleb tagasi anda, Tšetšeenias tuleb sõda ja genotsiid lõpetada (kahtlesin küll, kas seal ikka nii palju inimesi tapetakse, et seda saaks genotsiidiks nimetada), Lätile ja Jaapanile tuleb ka maad tagasi anda ning maride kiusamine tuleb lõpetada. Mõtlesin, et selle jutu eest võiks Putini ihukaitse mu arreteerida. Kui Putin mind lööks, siis lööksin vastu. Kõndisin kooliõuel. Teadsin, et näen und. Nägin selgelt paljude klassikaaslaste nägusid ja mõtlesin, et mäletan neid unes kõiki täpselt, kuigi ei ole palju aastaid näinud. Kooliõu oli paksult rahvast täis. Mõtlesin, et võibolla on ka teiste klasside õpilaste näod täpselt sellised, nagu ma neid kooli ajal nägin, kuigi nende isikud mulle meelde ei jäänud. Vaatasin ainult nägusid ja mõtlesin, et näost madalamale vaadata ei oleks huvitav. Edasi ma ei teadnud enam, et tegu on unenäoga. Sõitsime perega maalt linna. Ema tahtis näidata, kus oli ükskord toimunud mõrv. Mina mäletasin, nagu oleks see olnud esimeses külas, aga ema arvates oli see teises külas, kus oli samasugune maja. Mõtlesin, et võibolla elas teises külas hoopis ema tuttav naine, kes talle sellest loost rääkis. Küla oli edasi sõites nagu Vallikraavi tänav. Tänavanurgal oleval majal oli silt, et see maja on müügiks. Olime siit viimati sõitnud mööda täpselt aasta tagasi ja siis oli rippunud väljas täpselt samasugune silt. Järeldasin, et nurgamajades ei taheta elada, võibolla sellepärast, et seal on külmem, kuigi ise oleks arvanud, et nurgamajas elada on uhkem tunne.