Kool läheb edasi

Unenäos vaatasin linnaraamatukogu saalis joonistamistunnis, et minu ees istuv Krister on joonistanud minuga üllatavalt sarnase pildi. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et mõlemad on joonistanud Savisaart ja võtnud eeskuju Priit Pärna piltidelt. Krister oli joonistanud laigulise Savisaare. Järgmisena tuli mulle meelde, et kunagi õppisin ka Kristeri piltidest, kuigi ei olnud neid vahepeal tükk aega näinud. Krister küsis mult, mida ma ütlesin, aga ma ei vastanud, sest kuulasin õpetaja juttu. Olin öelnud, et tunni võib lõpetada küll, sest mul on paber täis. Kõigil veel ei olnud. Õpetaja andis kodust joonistamisülesannet. Vaatasin uuesti Kristeri naljapilti. Sellel oli kujutatud klaverikaane sisse tungivat ust ja kahte klaverikaanest eralduvat nägu.

Teises unenäos tegin klassis 112 vene keele eksamit. Olin selle valinud, kuna vene keel oli minu kõige nõrgem aine, mistõttu ma tahtsin näha, kuidas mul selle eksam välja tuleb. Tuli kirjutada kirjand merest. Kirjutasin, et mulle meri meeldib, aga mitte sellepärast, et selles saab ujuda, vaid mulle meeldib merd vaadata. Mul läksid kirjutades read sassi ja pidin nooltega juurde märkima, millisesse ritta mingi sõna kuulub. Kui eksam läbi oli, teatati, et Peep ja Kristjan K. said kahed. Mulle tahtis õpetaja Holts panna matemaatika veerandit nelja, kuigi minu keskmine hinne sel veerandil oli viis, mis andis mulle alust protesteerimiseks. Varsti teatati, et ka mina sain vene keele eksami kahe. Uuendus tunnistusel oli see, et sellele ei tahetud enam lapsevanema allkirju. Seni oli pidanud iga hinde alla eraldi alkirja panema. Taheti, et ma teeksin korduseksami, aga seda ma ei kavatsenud teha, vaid näidata ette, et mul on magistridiplom, mistõttu ma ei pea enam kolis midagi tegema. Mõtlesin, et varem on sellised olukorrad tulnud ette unenägudes, aga nüüd tuleb ärkvel olles. Kaks oli mulle eksami eest pandud rohkete grammatikavigade pärast. Mõtlesin, et kui kooliajal oleks sama rangelt hinnatud, siis oleksin istuma jäänud, aga siis pandi sama arvu vigadega paremaid hindeid. Enne ruumist lahkumist tahtis Kristina mulle midagi selgeks teha, aga ma ei saanud tema jutust aru.

Algas kehalise kasvatuse tund kooli õuel. See oli esimene kord, kui läksin sinna pandud kunstmurule. Sander istus sellel sellises asendis, et algul mulle tundus, et ta on üleni paljas, edasi kõndides nägin, et tal on lühikesed püksid jalas. Valiti jalgpallimeeskondade koosseisud. Mind valiti eelviimasena ja Sander viimasena, nagu viimastel kordadel alati. Kui olime nooremad, oli valitud mind vimasena. Mõtlesin, et valimise järjekord ei näita tegelikku mängutugevust, vaid valimise harjumust. Kui mäng käis, küsisin igaks juhuks üle, kelle meeskonda ma kuulun. Selgus, et teise meeskonda kui see, mille värava alla ma olin kaitsesse asunud. Mul ei tulnud täna liigutused üldse välja ja lõin korduvalt pallist mööda. Sellest hoolimata õnnestus mul üks värav lüia. Ma ei saanud aru, kuhu meeskonda keegi kuulus, väljaarvatud Sandrist, Kristerist ja Arturist. Tugevamad mängijad olid täna millegipärast väga passiivsed.

Läksin saama tööd tekstide sisestajana. Töö pidi olema poole kohaga, aga mulle öeldi, et töötada tuleb päevas 8-9 tundi. Nõudsin, et kui tööaeg on täiskohaga, siis peab olema ka lisapalk, et kokku tuleks tööajale vastav tasu. Tristan ütles, et tal on pakkuda mulle parem töö ingliskeelsete laulusõnade sisestajana. Selgus, et sõnu tuleb sisestada lindilt, mistõttu ma seda ei tahtnud, kuna kuulmise järgi ei saa kõigest aru. Olime raamatuid täis ruumis, kus eriti lapsed kiskusid riiulitest raamatuid välja, kuigi nad olid võõras kohas. Leidsin ka ise riiulist huvitavaid raamatuid.