Unenägudes olid raamatud olemas vedeliku kujul. Kaks raamatut valati ühte nõusse kokku.
Korjasime maast ühe kastanimuna. Varsti pidime Soome sõitma ja tahtsime Erikuga selle seal kasvama panna. Teisel päeval võtsin kastanimuna taskust välja ja lõikasin pooleks. Selle sees olid ussid ja munad. Ma ei saanud aru, kas tegemist on kahjulike ussidega või kastani enda vastsetega. Olin pannud kastani muna nädal tagasi panka. Kasekamp tuli kuuri ja ütles, et minu sajast kroonist jäi pangas nädalaga järgi kolm senti. See tuli inflatsioonist. Ütlesin, et mina arvasin, et panen sada krooni panka ja nädal hiljem võtan sada krooni välja. Ütlesin: "Ega mitut 20. sajandit ei saa olla." Maailmas olid asjad väga traagiliseks läinud.
Ivo ja Andres mängisid sendipuhumismängu. Oleksin võinud ka mängida oma kohvipurgitäie rahareformist alles jäänud kopikatega, aga ei tahtnud neist ilma jääda, pealegi oli minu jaoks kopikaid puhudes suus tekkiv tunne ebameeldiv. Mängijatel olid summad väga suureks läinud. Nad mängisid klaasvitriini peal, kus klaasi all oli lahti internetipank, kus nad üksteisele ülekandeid tegid. Just kandis üks teisele miljardi üle. Mängijad olid minu vennad. Nõudsin neilt, et nad rahapeale mängimise lõpetaksid. Läksin pimedasse oma tuppa, kus ma tahtsin enne magamaminekut rahustuseks oma makilindilt muusikat kuulata. Makki mängima pannes märkasin, et tõuseb suitsu. See võis tulla sellest, et makk oli Hennu laadiva fotoaparaadiga ühe jagaja külge ühendatud. Kindlalt ei saanud aru. Vennad hakkasid väikses köögis asja uurima. Tahtsin igaks juhuks tuletõrjesse helistada. Sain ühenduse politseiga. Helistasin uuesti ja sattusin jälle politseisse. Rohkem ei tahtnud ma seda numbrit valida. Küsisin emalt, kas ta saaks mulle öelda tuletüõrje või päästeameti numbri. Ta ütles valitust hoopis teistsuguse numbri. Politseisse olin sattunud ilmselt sellepärast, et minu valitud numbrit ei olnud olemas, aga politsei oma oli sellele kõige sarnasem.
Vaidlesin Savisaarega. Ta palus mul joonistada pilt. Hakkasin joonistama, aga mul tekkis kartus, et Savisaare kõrval istuv Vilja Savisaar võib pildi järgi aru saada, mida ma mõtlen, sest ta on õppinud psühholoogiat. Joonistasin maja, millest mahtus paberile vaid osa, ja selle ette kõnnitee äärekivid. Olime klassis 307. Viskasin Savisaare prillid kaugele, seejärel ka Kristeri prillid. Kristeri üks prilliklaas purunes. Ta nõudis mult selle eest 200 krooni. Ütlesin, et olen prillipoes käinud ja tean, et kaks klaasi ja raamid kokku maksavad ainult 100 krooni. Hakkasin kahtlema ja parandasin ennast, et võibolla maksis 100 krooni kaks klaasi, aga raamid juurde juba rohkem. Andsin Kristerile 500 krooni, mida palju oli rohkem, kui ta oli tahtnud. Enne olin andnud ka Savisaarele 500 krooni. Nüüd oli klass täiesti segi pekstud. Süüdlased olid kolm kõige kuulsamatest peredest pärit õpilast - Savisaar, mina ja Tristan. Lahkusin klassist. Koridoris tuli vastu Volmer. Ütlesin talle tere tavalise häälega, nagu ei olekski ma midagi halba korda saatnud. Vaatasin, ega koolimaja veel kokku varisema ei hakka. Ma ei tahtnud, et ta kokku variseks, sest vennad veel õppisid siin, aga trepid olid juba allapoole kaardus. Hakkasin koos Kristeriga tema Laia tänava kodu suunas minema. Toomemäel rääkis Krister, et tal võivad kodus lapsed haiged olla. Ütlesin, et minul selliseid probleeme ei ole, aga nüüd kus ta seda räägib, hakkan mina ka tema laste pärast muretsema. Lossi tänaval, kust me alla läksime, olid kõik majad üle värvitud, sest see oli unenägu. Inglisilla asemel oli tänava kohal midagi koledamat, mida nimetasin triumfikaareks. Tänaval ei tahtnud lõppu tulla. Kartsin varasemate kogemuste põhjal, et ma ei leiagi enne unenäo lõppu teed Kristeri poole. Rüütli tänavale jõudes kujutlesin selle lõppu ühe Laia tänava maja, et oleks kindel Laiale tänavale väljajõudmine.
Selle riigi peaminister ja välisminister pidid mõlemad sel aastal pulmi pidama. Küsisin, et kas siis kestab pidu terve aasta või kuulutavad nad välja, et riiklikke ettevalmistusi pulmadeks ei tehta. Mul oli veel vanglakaristus kandmata. Leppisin kokku, et tulen seda tegema hiljem. Oli lootust, et mind siis vahepealse hea käitumise eest üldse vanglakaristusest vabastatakse, samal ajal kui kohe vangi minnes ei oleks see võimalik. Kõndisin üle Toome. Mõtlesin, et klassikaaslasi näen ma erinevalt kursusekaaslastest sellepärast unes, et kooli ajal vaatasin ma inimestele pikemalt otsa ja ülikoolikaaslaste kohta ei ole mul ka eriti fotosid, mida uurida. Jõudsin raamatupoodi. Üks naine vaatas ühte müügil olevat mänguasja ja küsis, mida tähendab kuus. Talle vastati, et võibolla toodi see sel ajal müüki. "Või tõsteti sel kuupäeval tema hinda," ütlesin vahele. Siis nägin, et see ei näita mitte kuuendat kuupäeva, vaid kella kuut numbrilaual. Poodi tuli Martin, kes ütles, et ta arvas kohe, keda ta siin näeb. Mina olin ka arvanud, et peale seda, kui ma eile koolis märatsesin, tullakse täna raamatupoodi vaatama, ega mind ei näe. Järgmisena tuli Tristan, kes oli minu peale eilse tüli pärast väga vihane. Rääkisin neile, et peale ülikooli lõpetamist hakkasin pidevalt unes nägema, et käin uuesti 12. klassis, magistrantuuris olen nüüd hakanud unes nägema, et mul on 12. klass teist korda ka läbi. Peale selle ütlemist tuli mulle meelde, et pidin ütlema, et peale magistrantuuri lõpetamist. Poodi tuli võõras mustade juustega tüdruk, kellel oli seljas helesinine kampsun, mille mõlema varruka ümber oli kaks valget triipu. Sosistasin talle kõrva: "Väga ilus sinine." Mul oli endal ka seljas sinisekirju kampsun, aga tumedama sinisega. Mõtlesin, et ma ei pidanud ju inimesega välimuse pärast kontakteeruma. Seejärel haarasin tal uuesti käest, et ta eest ära ei läheks, ja sosistasin talle kõrva: "Ma räägin selleks, et ma saaks vaadata." Ootasin, et varsti räägib ta Tristaniga.
