Lugemisest

Uku Masingu luuletusi loen küll igaühte mitu korda, muidu pole mingi lugemine. Alveri poeem on lihtsamini mõistetav, aga meeldejätmiseks on parem korduvalt lugeda ja mitte poeemi tervikuna, vaid lehekülje või kahe pikkuseid juppe korraga. Lasteraamatusse, mis pooleli on, on pandud nii palju teaduslikke ja teadust imiteerivaid fakte, et selle peatüki lugesin ka kaks korda läbi. Täiskasvanutele mõedud novelliraamat, mida reklaamitakse musta huumorina, on sellest lasteraamatust kergem lugeda ja saab piirduda ühe lugemisega. Selle esimene lugu tekitas hirmu, et kui autor sellise tegelase välja on mõelnud, siis võib neid päriselt ka olla. Teise loo viimane lause ajas kuuldavalt naerma ja sellele tagasi mõeldes veel uuesti. Kolmas lugu tekitab pahameelt autori vastu, et kas poliitilise vastase ellujäämine tema ema soovil on ikka naljakas. Pealegi on hiljem sama asja ka luules või veel kuskil esitatud. Balkani raamatut kätte võttes mõtlesin algul, et huvitav kas seal on antiikaeg ka sees või ainult viimased aastad. Autor lahendab küsimuse nii, et 200 aasta eest polnud Balkanit veel olemas, aga ta ei keskendu ka viimastele aastatele.