Unenäod läbi udu

Istusin füüsika klassis aknapoolse rea keskel üksi pingis ja vaatasin pilte, mille olin kaustikusse joonistanud. Näitasin neid ka selja taga istuvale Peebule. Leidsime mõlemad, et need on väga head pildid. Peep oli kunstnik. Ta ütles, et me peaksime ühise näituse tegema. Nõustusin, öeldes, et ta tehku siis minu joonistustest lahtistele lehtedele koopiad. Ta ei tahtnud seda teha, pidades paremaks lehtede väljarebimist, millega ei olnud jälle mina nõus. Ta lisas veel, et minu pildid saab näitusele panna juhul, kui arst ei ütle, et need on haiglased. Peep ei teadnud minu haigusest midagi. Vaidlesin talle vastu, et terved inimesed joonistavad igavaid pilte, haiged huvitavaid. Ütlesin, et kunstis on see lubatud, mida nad kujutavad. Õpetaja Möls rääkis klassi ees kellegi joonistustest, et need olid sellise peene joonega, nagu joonistavad haiged. See käis täpselt ka minu joonistuste kohta, mis olid tehtud peene pastakaga. Möls rääkis edasi, et sellel inimesel oli ka tüüpiline haige käekiri - osa tähti olid suured, teised väiksed, sest sellistel inimestel ei ole püsivust. Ka mina tegin vaheldumisi suuremaid ja väiksemaid terava joonega tähti, et huvitavam oleks. Kui õpetajad teavad, millest see tuleb, kas nad siis tõesti minu puhul midagi aru ei ole saanud? Peep pakkus mulle, et ostab mu kaustiku miljoni krooni eest ära. Nõustusin. Ta andis mulle miljoni krooni eest käkerdatud kroone, mina talle kaustiku. Nüüd pidin olema hästi ettevaatlik, et keegi mult seda raha ära ei võtaks. Peep hakkaski seda tagasi kiskuma ja sai osa kroone kätte.

Otsustasin, et fašismi kohta raamatu kirjutamiseks kirjutan teksti paremaks mõistmiseks varasematest fašismi kohta käivatest raamatutest kõik fašismi kohta käiva pastakaga ümber. Hakkasin seda ühe raamatuga tegema. Kuigi vanemaid raamatuid ei peeta väärtuslikeks, alustasin just vanemast raamatust, sest sain teadmisi hiljem uuemate raamatutega täiendada. Vahepeal läks mul segi, mida ma kirjutama pean. Nii kirjutasin vahepeal fašismi kohta käivate asjade asemel välja Mussolini kohta käivaid asju. Järgmistel lehekülgedel pöördusin jälle fašismi juurde tagasi. Sain kiiresti esimesed 90 lehekülge läbi. Tahtsin kõike 11-aastases kooliprogrammis sisalduvat tagantjärelle selgeks õppida.

Mõtlesin, et kuigi mul on vähe lootust Kultuurkapitalilt luulekogu väljaandmiseks raha saada, võin siiski taotluse esitada, kui juhtub, et midagi antakse, saan kolmanda luulekogu välja anda, kui ei anta, saan sellest loobuda või anda oma raha eest. Teadsin ka, kellelt soovituskirju küsida. Kui üks soovitaja on Tallinnast, on rohkem lootust raha saada kui ainult Tartu soovitajaid kasutades. Kui isa annab välja uusi raamatuid, kui mitu eelmist raamatut on veel poes saadaval, siis võin mina ka anda. Siis tuli meelde, et isa ei olegi sel aastal ühtegi raamatut avaldanud.

Riigikogus pidi tehtama põhiseadusesse parandusi, mida nimetati uue põhiseaduse vastuvõtmiseks. Enne seda toimus arutelu, kuhu läksid kohale vaid paranduste vastu olevad mõne saadikuga esindatud väikeparteid. Suured parteid olid kõik paranduste poolt. Üks nende esindaja küsis, et kes hakkab seina peal musta noolt vaatama. Sotsiaaldemokraatide saadikurühma kuuluv Saatpalu oli öelnud, et kui rühma juhid on mustikad, peavad selle liikmed olema seda enam pohlad.

Üks naine jagas laiali oma lasteraamatut. See võis olla Jürissonide ema. Neil võis olla Soomes teenitud palju raha, mille eest oma raamat tasuta laiali jagada. Pireti kohta räägiti, et ta ei oska enam ei eesti ega inglise keelt ja räägib keelt, kus on segamini eesti ja inglise keele sõnad. Tõnu küsis, miks on ühel mehel prillisangad kuklal kokku pandud. Vastasin, et teisel olid ka ja et see tuleb hirmust. Tõnu võttis need lahti. Vana naine korjas metsas seeni ja sõi ühe ära. Ta ütles, et see seen oli nõiutud ja et ta oleks pidanud seda teadma. Ta pani selle kasvama tagasi. Lapse jaoks tundus see ka nõiutud olevat, seetõttu lõpetas ta igaks juhuks igasuguse seente korjamise. Tõnu vaatas brošüüri edasi ja küsis, kes on Iseseisvuspartei liikmed. Ütlesin, et esimehe nimi on vist Jaan Roos. Mõtlesin natuke ja lisasin, et seal parteis on veel Argo Loo, keda tunnen listist.

Ameerika president pidas kõne, millega tema populaarsus järsult tõusis ja ta muutus jälle populaarsemaks sellest, kes oli kuulutatud juba kindlaks presidendivalimiste võitjaks. Mõtlesin, et kas lõppenud unenäos oli selleks teiseks kandidaadiks Kerry, kes oli ohustanud parteikaaslast Clintonit, kes siis ühe populaarsema presidendina oleks pidanud kummalisel kombel piirduma ühe ametiajaga, või Kerry, kes oli ohustanud vastaspartei kandidaati Bushi. Tahtsin Oudekkile kirjutada, et ükskord tuli Pille kuskilt hoovi ja küsis talt, kas ta on ka minu kambas. Edasi meenus, et ma sellisest asjast juba kirjutasin ja et küsimus esitati maja ees, mitte hoovis. Või küsis Pille seda kaks korda? Kirjas olin kirjutanud veel, et ta oli vastanud "jaa" sellise häälega, nagu oleks ta selle üle väga uhke. Mõtlesin, et ma siiski mälestuste kujul näen unes elu varasemat perioodi, kuigi need sündmused unenäos enam ei toimu. Teiseks näen unes, et leian vanu kamba vihikuid, mille olen unustanud. Püüdsin meenutada, kas meie hoovis viidi kedagi käe kõrval tuppa nagu laulus. Kuulsin, kuidas muusika mängib ja lauldakse "küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata." Mõtlesin, et Pärnu lapsed tahavad merd näha, hakkavad kõõluma ja võivad kõrgelt üle piirde alla kukkuda, aga et kui aed pannakse maapinnale, ei ole neile suurt ohtu.