Raamat, lugeja, arvustaja

Ühes unenäos tuli meie ukse taha keegi tädike, kes küsis Mart Laari raamatuid. Klaus andis talle umbes kuuest erinevast raamatust igaühest ühe eksemplari. Meil oli kõiki neid raamatuid mitu eksemplari. Isa ei olnud kodus, nii et tema luba ei saanud küsida, aga lootsin, et kui isa andmise vastu peaks olema, siis saab tädikeselt pärast raamatud tagasi. Tädikesel tuli raamatute küsimise mõte avatavasti sellest, et olin internetis välja lobisenud, et oleme inimestele raamatuid andnud. Ta oli ette valmistanud paberi, kuhu Klaus pidi allkirja andma, et võtab vastutuse raamatute kinikimise eest enda peale, aga Klaus ei kirjutanud alla.

Teises unenäos tatsin poeesia listi kirjutada, et nüüd jälgin, mida Berk Vaher, Ott Heinapuu ja Mihkel Kaevats ütlevad Kristiina Ehini uue raamatu kohta, sest eelmisi idealiseerisid nad põhjusel, et need olid ainult 20-40 lehekülge paksud, vimane tema raamat on aga hoopis paksem. Tahtsin välja pakkuda kolm varianti:
1) nad hoiavad seekord paksuse seisukohalt suu kinni;
2) nad ütlevad, et nüüd on Kristiina Ehin meile näidanud ka seda, kuidas tuleb kirjutada paksu raamatut;
3) nad ütlevad, et seekord on ta läinud valele teele.
Mihkel Kaevats oligi avaldanud juba arvustuse ka selle Kristiina Ehini raamatu kohta, ainult ma ei olnud seda veel lugenud. Tahtsin kirjutada, et kui selles on kirjutatud nii, nagu ma ennustan, siis võin ma ise kirjutada täpselt Mihkel Kaevatsi teksti, ainult ei taha teha haltuurat. Tahtsin kirjutada, et loen arvustusi süstemaatiliselt, vähemalt ajakirjadest, seetõttu tean, milleks arvustajad võimelised on. Nii on Jürgen Rooste ühte ja sama raamatut eri kordadel nii ülistanud kui ka maha teinud.