Eksamid

Nägin unes, et mul oli ülikooli lõpetamiseks teha veel kolm eksamit. Hakkasin kaheks neist õppima. Suutsin õppida sama palju asju selgeks nagu varem, aga ei olnud kindel, kas ma sama ajaga konspekti lõpuni jõuan. Kolmas tegemata eksam oli midagi segast kunstiajaloo teemadel. Selle kursuse esimeses loengus oli antud pikk rida nimesid, kelle kohta tuli ise uurida, kes nad on. Selle kursuse eest olin saanud juba ühe ainepunkti kätte ja kaks ainepunkti oli selle eest veel saada. Lootsin, et need kirjutatakse niisama sisse, ilma et peaks õppima hakkama. Läksin selle kursuse loengusse, mida luges üks uus õppejõud. Keset loengut küsisin talt, kas ta kirjutaks mulle punktid sisse. Tema saatis mind otsima Kangilaskit, kes oli mulle lugenud. Kunstiajaloo õppetooli ma endise koha pealt ei leidnud. Hakkasin järjest käima kõigi ruumide uste taga, et leida kunstiajaloo õppetooli silti. Otsimist alustasin Lossi tänava õppehoone teisel korrusel, kõrgemale minnes oli tegu juba kooliga. Otsisn kogu maja läbi, aga ei leidnud. Vahepeal sõitsin juba käsipuu najal trepist madalamale. Erinevalt varasematest kordadest tuli mulle nüüd pähe mõte, et võin üle käsipuu kukkuda. Mõtlesin, et noor õppejõud auditooriumis imestab, miks ma tagasi ei tule, aga mina ei küsigi kelleltki teed. Mõtlesin, kellelt küsida. Otsustasin küsida koolimaja teisel korrusel akna all istuvatelt tüdrukutelt, sest tüdrukute hulgas on kunstiajaloo õppijaid rohkem. Selgus, et nemad ka ei teadnud. Järgmiseks mõtlesin minna ja küsida dekanaadist. Vaatasin blanketti, millel oli dekanaadi jaoks kahtlaselt vähe ridu jäetud. Hakkas tunduma, et dekanaat on ülikolis peale reformi olemas veel ainult arstiteaduskonnal, teisi teaduskondi juhivad lektoraadid.

Teises unenäos lugesin oma vanu õpilaspäevikuid. Mõtlesin, et ainult mina klassikaaslastest hoidsin need kõik alles. Sinna oli joonistatud ilusaid pilte, aga tundus, et need olen joonistanud päeviku kasutusajast hiljem. Kolmanda klassi päevikust sain teada kuupäeva, millal me kolisime Kaunase puiesteelt Uuele tänavale. Kolimise järgsetel päevadel ei olnud ma kooli läinud. Kõike, mis päevikutes kirjas oli, ei lugenud ma täie kindludsega välja. Õpetaja oli nooremates klassides minuga käekirja pärast pahandanud, aga tema enda käekiri ei olnud ka loetav.