Käik Meelvale

Maal oli vaja teha natuke füüsilist tööd. Selle kergemaks tegemiseks võtsin appi asjaolu, et olin äsja lugenud, et orjus on alati vabatahtlik. Mängisin siis algul, et olen vabatahtlik ori. Kui "Hulkur Rasmuse" 9-aastane peategelane tööle pannakse, mõtleb ta ka, et on ori, aga mitte vabatahtlikkusele. Tema suurendab enda kannatusi.

Tagasisõiduga oli raskusi, sest küla vahele oli uut kruusa pandud ja auto jäi sellesse 25 minutiks kinni.

Meelval nägin huvitavamatest asjadest unes, kuidas ostsin sõidukis piletimüüjalt pileti ja läksin peale seda teise kohta seisma. Kui pileti müünu sinna tuli, tahtis ta mu piletit kontrollida. Ütlesin, et ise võttis ta ainult raha, aga piletit ei andnud. Taskus sorides ühe pileti siiski leidsin, mida pidasin vanast ajast jäänuks. Selle kohta ütles kontroll, et see näitab, et vähemalt kunagi olen pileti ostnud, millega oli asi korras. Pärast seda vaatasin seda paberitükki lähemalt ja avastasin, et see on siiski selle sõidu pilet. Müüja oli selle järelikult ise mulle salaja taskusse torganud. Väljusin bussist Tiigi tänaval. Edasi pidime minema kooli klassikokkutulekule. Tõmbasime tänavatele mõttelised jooned, mis hüppega läbida, sest see oli unenägu ja unenäos pole vaja iga astutavat sammu eraldi läbi elada. Enne unenäo lõppu jõudsin koolis mitut väga maitsvat toitu süia, tundes kõigi maitset. (Enne magamaminekut olin ka märganud, et toit on ebatavaliselt maitsev.)

Veel oli selline unenägu, kus suur traktor hakkas keerama metsavahelisele teele, meie arvasime, et ta ei pääse sealt soisuse pärast läbi. Siis keeras traktor aga järve ja osutus amfiibtraktoriks. Tema järel tuli veel pikem rida autosid, mis kõik sõitsid läbi järve. Suuremale teele langes üks langetatav puu. Vaatasin, et keegi alla ei jää. Aga see puu murdis ka ühe teise teele ette jääva puu, mis riivas juba minu kukalt (hiljem ärkvel olles tundsin autolükkamise pingutuse juures kuklas valu) ja rebis mu seljalt maha ranitsa. Varrsti mäletati juba, et üks inimene oli ikkagi esimese puu alla jäänud ja surma saanud. Mõtlesin kurvastusega, et nii äkki tema elu siis lõppeski. Edasi mõtlesin, et mis siis, et ta surma sai, varsti on ta jälle elus.

Veel ütlesin Liis L. kohta tema emale, et olen temaga koos maletrennis käinud. Vastus oli, et ta ei jõudnud seal kaugele edasi. Mõtlesin, et ta sai ju esimeseks järguks nagu minagi ja mina olen küll alati rahul, kui turniiri võiduprotsendiks tuleb kolmandik. (Päriselt liitsin kaks Liisi üheks isikuks, sest trennis käis hoopis Liis A.)