Kui "Tuna" peatoimetaja on arvanud, et mõnda seal ilmuvat kirjutist loeb ainult kolm inimest, siis võin ma kuuluda kolme kõige tublima lugeja hulka, sest sain ka viimasest numbrist kõik loetud peale joonealuste märkuste.
Järgmiseks sain läbi Gurevitši "Viikingite retked". Viikingite puhul on eeskujulik, et nad lõid palju luulet, pidasid seda meeles ja hindasid luuleoskust kõrgelt. Ebameeldiv on, et nad mitte ainult ei tapnud, vaid ka piinasid. Autori enda tekstis on kõige kahtlasem arutelu Kiievi vürstiriigi rajamisest. Marksistliku baasi ja pealisehituse teooria järgi ei olevat see viikingite teene. Marksism teenib seega vene šovinismi huve. (Kusjuures Kiiev on Ukraina alal, nagu on tähelepanu juhitud.)
