Veski

Unenäos istusin augus, kus märkasin, et igast küljest lähenevad nastikud. Hakkasin põgenema. Põgenedes märkasin, et nastikute vahel on ka teisi loomi, kes võisid olla noored rästikud. Seisisn suurte kivirahnude vahel ja ei leidnud teed edasi. Kuidagi pidi nende vahelt läbi pääseda võimalik olema, sest sealt oli tuldud ja õitsev taimne elu kaasa võetud, nagu ma mõnesid inimesi lähedal nägin.

Teises unenäos saatis Helen välismaalt kirja, et tervitab kõiki magistrante ja doktorante ja kõiki emasid. Olime sellel Austraalia saarel, kus ta elas. Vaatasin, et sellel on küll künkad, aga need on nii madalad, et polaarjää sulades jäävad ka need vee alla. Ütlesin seda kõige lähemal istuvale mehele. Peale ütlemist vaatasin, et ta ei olegi meie klassist. Mõtlesin, et võin ju tegelikult öelda ka nendele, kes ei ole klassi liikmed. Edasi olime klassiga suures hoones, mis pidi olema endine veski. Seinas oli kaks suurt ratast kõrvuti. Küsisin Peebult, kas neid on kaks. Peep vastas, et need on veskirattad, ja seletas, kuidas need töötavad. Ütlesin, et raamatust sain sellest aru küll. Tuli töömees, kes tahtis tööd tegema hakata ja nõudis, et mitteprofessionaalid hoonest lahkuksid. Hakati lahkuma. Üks umbes 50 aastane mees rääkis töömehele veel, et ma lähen järgmisel päeval suusatama ja peale seda tulen tööpingile tööle ja tema maksab. Ma ei saanud täpselt aru, mida ma tegema pean, mõeldes, et võibolla ma ikka ei tee seda, mis ta ütleb. Kui olin hoonest lahkunud, tulid kuskilt Ivo ja teised, kes olid vahepeal minu laokile jäänud isiklikke vihikuid lugenud ja tahtsid sellepärast minu üle nalja teha. Pakkisin parajasti ühte sellist vihikut kotti. Jürgen I. hakkas koju minema. Tahtsin minna temaga koos ja talle võibolla ka raamatuid kinkida. Nägin Aadu Musta ja läksin tema jälgedes läbi arhiivi, et kiiremini teisele tänavale jõuda. Seal ma aga Jürgenit enam ei näinud. Läksin kodu suunas mööda Vallikraavi tänava sarnast tänavat. Teed olid lumised. Ühe pisikese mehe pea jälgis mind ja pööras vastavalt sellele, kuidas ma kõndisin, ennast aeglaselt ja pidevalt edasi. Mõtlesin, et see on nagu see Korea kuju, kes pöörab ennast päikse järgi. Õde ütles, et see mees on minuga sarnane selle poolest, et ta kunagi ei alistu. Edasi kõndida läks raskeks, sest kõnniteel oli nii paksult lund.