Venemaa vana keisrinna oli minu unenäos kirjutanud alla paberile, millega anti Eestile tagasi Tartu rahu järgne piir. Teine vana vene naine hakkas protesteerima, mille peale keisrinna vaataski lepingu uuesti läbi ja võttis allkirja tagasi. Hakati koostama uut lepingut. Üks tüdruk seletas mulle, et igale Eesti väeosale tuleb pidada kõne, miks on vaja uut lepingut, ja näitas mulle kätte väeosa, millele mina pidin pidama. See väeosa koosnes ühest alaealisest poisist. Teised väeosad seisid tema kõrval. Üks vanem vene mees oli lugenud, et ma tahan Tartu rahu järgset piiri ja infarkti saanud. Kartsin, et kui ta nüüd sureb, hakatakse mind tema surmas süüdistama. Ta oli küll öelnud, et tundis infarktivalu juba enne lugemist.
Klass kognes enne tunni algust laulmise ruumi. Krister läks Arturi kõrvalt istumast ära, sest ta tahtis tüdrukutele lähemale istuda. (Helenile ja veel kellelegi.) Mina istusin neist üks rida ukse pool, neljast reast ukse poolt teises Eriku kõrval. Erik ütles Kristerile, et ta hoopis mind ära ajaks ja istuks ise tema kõrvale. Mina ütlesin, et kui ma maha istusin, siis on otsustatud, et istun siin. Kui tund käis, oli tegu juba klassiga 302. Õpetaja Maire Laar hakkas õpilastega pahandama, et neil ei ole laulusõnad pähe õpitud, kuigi ta andis eelmises tunnis sellise koduse ülesande. Üks poiss näitas talle oma õpikut, et ta ei saanud õppida, sest sealt on see leht puudu. Tahtsin näidata, et ka minu õpikust on see leht puudu, siis mõtlesin, et see ei oleks mõjuv argument, sest ma saaksin välja tõmmata ükskõik millise lehe. Tegelikult ei meeldinud mulle, et laulmises üldse koduseid ülesandeid antakse, sest laulmise tunnid on nädalase vahega ja selle ajaga läheb mul üldse peast mõte, et midagi võis õppida antud olla. Minu arvates olid sellised tunnid nagu laulmine teiste vahel puhkamiseks. Ütlesin õpetajale, et lõpetan nüüd teistkordse keskkoolis õppimise, sest ma ei pea koolis käima, kui mul on diplom käes. Lisasin, et tore oli (teistkordselt koolis käia). Tõusin keset tundi püsti ja läksin riidehoiust oma riideid võtma.
Ühel üritusel istusin saalis ja laval räägiti usulise sisuga juttu. Läksin istusin lava ette diivanile, mille teises otsas oli juba üks teine laps. Mul oli küll kahtlus, et tema seal istumine on osa tseremooniast, samal ajal kui mina seal istuda ei tohiks. Laval jätkati usulise sisuga ähvarduste ettelugemist. Muuhulgas öeldi, kui halvasti läheb nendel, kes ennast pesemise ajal häbenevad. Kui üritus läbi oli, läksin keemiahoonesse. Selle välisuksest sisenedes mõtlesin, et varasemates unenägudes on see hoone hästi segane olnud, aga seekord olen rohkem ärkvel, mistõttu tee trepist üles on lihtne ja selge.
Läksin kooli. Kooliõuel tuli vastu keegi, kes võis olla Oudekki, aga kuna ma selles kindel ei olnud, ei öelnud ma talle midagi. Kui tund pihta hakkas, hakkas Oudekki hääl rääkima kooli raadios. Ta halvustas lühidalt teist kooli õuel olnud inimest selle eest, et see on lühikest kasvu, lisades, et õnneks kõik ei ole. Sellega saade lõppes. Selline ebatavaline sõnavõtt tundus talle iseloomulik. Mõtlesin, et ma pole kunagi mõelnud, et Oudekki võiks raadios rääkida, aga tagantjärele tundub see loogiline, et ta rääkis, sest Krister on ka kooliraadios rääkinud ja Oudekki teeb filme, puutudes seega kokku sarnase tehnikaga. Kõndisin hämaruses Pikal tänaval kodu poole. Ronisin ronimispuudele, sest kartsin ühel mehel kaasas olevat väikest koera. Mees näitas, et koeral on suukorv ees. Ütlesin, et siis ei saa ta vähemalt hammustada, ja tulin ronimispuult alla. Ütlesin mehele, et olen õppinud inglise keelt 21 aastat, aga selgeks ei ole saanud. Kuulsin lühilainealalt uduselt, et algab "Vaba Euroopa" saade. Hakkasin otsima "Vaba Euroopat" Eesti lainealalt, kust seda kuuleb selgemini. Saingi kätte. Riia patareiraadio mängis meie maja kaugema otsa vastas üle tee riidekloppimispuude peal. Samal ajal sadas sellele peale vihma. Järeldasin, et siis vihm raadiotele midagi ei tee. Raadiost kõlas kaks laulu, mis mõjusid nii, et langesin autoteele maha. Mõtlesin, et vahel võib asi lõppeda nii, et auto sõidab üle.
