Hiiumaa päevad

Viimastel päevadel ei saanud siia kirjutada, sest olime Hiiumaal. Seal käisin esimest korda. Enne sõitu otsustasin pöörata tähelepanu eriti sealsetele puudele. Ei olnud nii nagu laulus Saaremaa kohta, et kasvavad vaid kadakas ja mänd, kuigi osades kohtades küll. Kohe algul viidi meid merekaldal kohta, kus nägin koos kasvamas palju selliseid taimi, millest ma ei mäleta, et oleksin neid kunagi varem näinud. Kolme päeva jooksul sõitsime kogu Hiiumaa läbi. Mulle sellist bensiinikulu ei andestata, sest ma teadsin, mida see maailmale kaasa toob. Ööbisime Kaljo Põllu pool. Tema fotoalbumist nägin pilte tema pojast, kellel on minuga sarnane eesnimi ja kelle fotosid ma oleks võinud samuti pidada enda omadeks. Olen olnud samasuguse soenguga ja vist on ka mind sellise särgiga pildistatud, näoilme oli ka sarnane. Ta on küll minust vanem, aga olevat praegu sama pikk kui mina ja samuti prillidega.

Minu maadest oli Kõpumaa nimetatud arvatavasti Kõpu poolsaare järgi, sest sel päeval uurisin Eesti kaarti. Hiiumaal kuulsin, et Kõpumees on seal Vanapagana asendusnimi. Viimasel päeval sõitsime ka Kõpu poolsaarele, kus sain liivaga mängida. Erinevalt liivakasti ajast meeldis mulle nüüd rohkem kuiv liiv. Erinevalt vanadest aegadest tundsin nüüd liival kükitades algul jalgades valu, mis küll tegevust jätkates üle läks. Samal ajal kui mina lapseks moonduda püüdsin, üritasid miljonäride lapsed ennast masinatega surnuks sõita, mis selles punktis iga aasta kellelgi ka õnnestuma pidi.

Laevasõidu kohta ütleks seda, et kui raamatus "Moby Dick" küsiti merele minna soovijalt, mida ta laevalt näeb, ja ta nägi ainult merd, siis mulle oli pika aja järel merd näha huvitav nagu alati. Aga mitte nii huvitav kui nooremana, sest siis olid meri ja suured järved lõputud, nüüd on silmapiir käeulatuses ja võimalik on vaadata ainult oma nina alla. Laevas oli üks uks pildi järgi otsustades ainult meestele ja pükstega naistele, teine naistele ja šotlastele. Bussis ei mahtunud jalad kahe istme vahele ära.

Unes nägin enne sõitu, et istusime linnas muruplatsil mesilase uru ees, kus lendas ka mesilane. Tõnu tõusis ja läks kodust saunariideid tooma. Peale minu jäid uru ette istuma veel kaks võõrast tüdrukut. Peale seda olin vist kuskil mujal. Kuulsin, kuidas üks mööduv noor mees rääkis naerdes, et Oudekki oli öelnud, et ma olin vanasti mesilane ja praegu olen samasugune nagu mesilasena. Üks mees rääkis, et ta on mesilane. Teised ei uskunud teda, aga mina uskusin. Mees ütles, et ta hääletab ka opositsioonis olles eelnõude poolt. Sel ööl rohkem unenägusid ei olnud, sest äratus oli vara. Hiiumaal magasin pisut hilisema kellaajni, aga unenägusid oli vähe, vast sellest, et mõttetööd hakkasin tegema alles tagasisõidu ajal bussis istudes. Esimesel Hiiumaa ööl nägin unes, et leidsin oma trepikojast trepilt oma elektronmärkmiku, mille vargad korterist lahkudes olid sinna jätnud. Ema oli sealt vahepeal juba mööda käinud, aga polnud seda üles korjanud. Pärast seda pidasin teatrilaval kõnet. Arvasin, et mul on vaja ainult peamisi märksõnu öelda ja kõne moodustub kuulajate kõrvades ise. Tahtsin lavalt alla hüpata, aga lava oli nii kõrge, et kartsin ennast vigastada. Teisel Hiiumaa ööl nägin unes, et Tulviste hakkas minu isiklikuks psühholoogiks.