Jalgpall laagris

Spordilaagris olin kahel suvel - 1990 ja 1994. Sinna läksin koos maletajatega, aga esimesel korral olid laagris lisaks võrkpallurid ja teisel võrkpallurid ja vehklejad. Mõlemad aastad olid jalgpalli maailmameistrivõistluste aastad ja mõlemal jälgiti neid ja mängiti ise jalgpalli.

Aastal 1990 olime ühes telgis mina, Jürgen, Anto, Silver, Taago ja tema õde Tuuli, lõpupoole võrkpallur perekonnanimega Sirkel. Ajasime telgikaaslastega juttu paljudel teemadel, sealhulgas jalgpallist. Maailmameistrivõistlusi jälgisime laagris käivatest ajalehtedest. Anto luges vapustatud häälega ette, kui palju seal võistlustel on kollaseid ja punaseid kaarte antud. Neid anti vist rohkem kui varasematel kordadel. Vist ilmus nende võistluste ajal ajalehes karikatuur, kus kohtunik kirjutas kaardi saanu nime üles, aga see seisis pea peal, nii et särgi peal olev number oli teine kui kirja saanu, vahetades ära 6 ja 9. Nende maailmameistrivõistluste võibolla suurim sensatsioon oli, kui Kamerun võitis Argentiinat, kusjuures Kamerunil oli vist tervelt kaks mängijat punase kaardiga platsilt ära saadetud ja seega mängijaid vähem kui vastastel. Koolis oli peetud maailma parimaks jalgpalluriks just argentiinlast Maradonat, kellega klassi parimat jalgpallurit võrrelda püüti.

Meie telgis räägiti ka jalgpalli ajaloost. Kunagi oli olnud maailma parim jalgpallur brasiillane Pele, kes enam ei mänginud. Aga Tuuli rääkis tema kohta lugusid, et Pele vend olevat Pelega kihla vedanud, et kaitseb Pele pealelöögi ära. Vend oligi Pele löögi ära kaitsnud, aga seejuures surma saanud. Teine kord oli pandud väravat kaitsma ahv ja Pele olevat tal palliga soolikad välja löönud. Kolmas kord oli vist maja kokku varisenud. Ma ei ole hiljem kontrollinud, kas neil juttudel mingi tõepõhi ka on. Tuuli rääkis veel ufodest ja Nostradamuse ennustustest.

Laagri jalgpalliplatsil toimusid nii jalgpalliturniir kui ka niisama mängud. Mina osalesin ainult viimastes, sest turniiri meeskonda ei mahtunud. Jalgpalli mängisin teiste maletajetega. Teises maletajate telgis elanud Toomas Õ. ütles mulle: "Ära tao kossi!", sest palli lüies kippusin teiste mängijate jala pihta lööma. Ühes mängus tegi Jürgen minu kallal mingi lubamatu võtte, mida ma täpselt enam ei mäleta, aga selle peale minu arvamus temast kohe langes. Muidu oli ta korraliku käitumisega, aga mulle tundus, et selle liigutuse tegi ta meelega, arvestusega, et teised ei näe.

Jalgpalliturniiril oli kahel maletajate telgil ühine võistkond. Teises maletajate telgis elasid Mihkel, Karli ning vennad Toomas, Lauri ja Timo. Viimane neist oli väike, maletrennis ei käinud, vaid oli vendadega muidu kaasas. Tema ka võistkonda ei mahtunud. Sel ajal kui teised mängisid, kõditasime meie üksteist tribüünil heinakõrtega. Tribüün oli tekkinud looduslikult, kuna laager asus künklikul Võrumaal.

Maletajate väravavaht oli Anto. Ta püüdis tegeleda kõigi asjadega ja käis vist korraga male, jalgpalli ja karate trennis. Tal olid kaasas ka spetsiaalsed jalgpalli jalanõud. Televiisorist jalgpalli vaadates olen aru saanud, et väravavahiks püütakse panna keskmisest pikemaid mängijaid, aga Anto oli oma klassis kõige lühem. Sellest hoolimata oli ta koolis ka väravavaht. Ta rääkis, et kui pall väravasse läheb, ei ole väravavaht kunagi süüdi, vaid kaitse, kes vastase läbi laseb. Oma väravakaitsmise tehnika kohta rääkis Anto, et kui pall lendab värava ülemisse nurka, siis ta ei hüppa selle suunas, vaid astub kõigepealt värava serva ja siis tõstab käe üles. Anto oli hirmus jutukas. Treener hindas aastakümne kaheks kõige jutukamaks õpilaseks Antot ja minu venda Toomast. Anto rääkis ka mängu ajal. Ühe mängu ajal tuli maletreener kohale hilinemisega ja küsis: "Kes on parim mees platsil?" Võrkpallitreener vastas: "Parim mees platsil on väravavaht." Maletreener lisas: "Jutumees."

Taago pani mängu ajal selga kollase särgi. Kui tal sellega värava löömine õnnestus, ütles ta, et paneb teine kord ka selle särgi, sest see toob õnne. Maletajate kõige pikem mängija oli Mihkel ja kõige vanem Toomas Õ. Mihkel jättis mulle kõige ebaviisakama mulje, võibolla ta oli raskes vanuses. Mina ei tundnud täpselt reegleid ja ütlesin, et viigi korral tuleb järelmäng, mille peale Mihkel vastas: "Mida sina sellest tead?"

Kaks kõige tugevamat võistkonda olid kõige pikemate võrkpallurite oma ja maletajate oma. Pikki võrkpallureid nimetasid maletajad lattideks. Esimene mäng õnnestus maletajatel nende vastu lühemast kasvust hoolimata võita. Kohtunik oli laagri ujumisinstruktor Poom, kes töötas balletitantsijana. Võrkpallurite võistkonna üks liige oli tema poeg. Poom määras maletajate vastu penalti kolme meetri kauguselt. Kui ta nägi, et see on liiga lähedalt, tahtis ta teha parandust, et viie meetri kauguselt, aga tema poeg hüüdis: "Esimene sõna jääb peale!", mispeale isa pöördus esialgse otsuse juurde tagasi. Aga samas mängus hiljem määras ta poja võistkonna vastu penalti viie meetri kauguselt, mistõttu maletajad hakkasid teda sohitegijaks nimetama.

Finaalis kohtusid maletajad ja latid uuesti. Latid tegid mänguks põhjalikke ettevalmistusi ja mõõtsid väljakut. Mäng lõppes viigiga ja hakati lööma penalteid. Penaltitest kõige huvitavam oli Jürgeni löök. Kui tavaliselt lüiakse suure varbaga, siis Jürgen lõi väravavahi eksitamiseks väiksega ja sai löögi sisse. Aga penaltiseeria kokkuvõttes võitsid vist võrkpallurid.

Poomi sohitegemise teemal tegime laagri isetegevuskonkursil etteaste. Mina ja Anto mängisime poksijaid ja Taago oli kohtunik. Taago mängis Poomi ja üks poksijatest Poomi poega. Sohi tegemine seisnes selles, et kohtunik ei lugenud pikali löömisel numbreid 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, vaid 2, 4, 6, 8, 10. Poom ise seda ei näinud, aga tema käest saime vile. Mina osalesin etteastes vastumeelselt. Aga saime sellega vist kolmanda koha. Ees olime nendest, kes etteastet ise välja ei mõelnud, vaid esitasid mõne varem olemas olnud loo. Ülejäänutest olime taga.

Maailmameistrivõistluste finaali ajal oli laager juba läbi ja finaalmängu ülekannet ma nägin. Seal alistas Saksamaa Argentiina. Mina olin Saksamaa poolt.

Neli aastat hiljem toimusid maailmameistrivõistlused Ameerikas. Nende võistluste omapära oli see, et kohtunikud lisasid varasematest võistlustest rohkem mänguaega. Selle eeskujul lisasid kohtunikud mänguaega ka laagris toimunud uuel jalgpalliturniiril. Seekord olid kohtunikud lapsed. Ameerika maailmameistrivõistlused algasid vist enne laagri algust ja jätkusid laagri ajal. Seekord oli laagris vist olemas võimalus ka mänge sööklas asunud televiisorist vaadata. Aastal 1990 toimus laager juunis ja 1994 juulis. Kes need maailmameistrivõistlused võitis, ei ole ma ilma kontrollimata kindel, aga kõige rohkem ennustati vist Brasiilia võitu.

Jalgpalli mängiti jälle nii turniiril kui ka muidu. Ühel muidumängul olin maletaja Sveniga ühel poolel ja hakkasime lööma korraga samas suunas palli pihta, aga Sveni jalg jõudis varem kohale ja mina virutasin vastu Sveni jalga. Siis olin üllatunud, et ta sai minu peale vihaseks hoolimata sellest, et olime ühel poolel.

Jalgpalliturniiril osalesin seekord ka mina. Ei olnud enam telkide võistkondi, vaid võistkonnad moodustati ülelaagrilised, nii et igas võistkonnas oleks igast vanusest mängijaid. Mina olin oma võistkonnas kõige vanem ja minust järgmine oli teine maletaja Dima, kes rääkis nii vene kui ka eesti keelt, seejuures eesti keelt natuke vigaselt. Võistkonnale tuli panna ka nimi. Meie võistkonnast üks tüdruk soovitas vist nimeks "Põmmu", millest sai vist natuke moonutatult "Jumbu".

Kuigi mina olin Dimast vanem, nimetati seda Dima, mitte minu võistkonnaks, sest erinevalt malest mängis ta jalgpalli minust paremini. Dima kaebas isegi, et ta on platsil üksi. Ma ei olnud temaga nõus, sest mina jooksin ennast kaitses hingetuks, aga Dima ei tulnud kaitsesse appi, vaid ootas vastase värava all söötu.

Esimese mängu ajal vaatasin, kas üks platsil olnud tüdruk oli juba enne laagrit tuttav või ainult sarnane. Kuulsin, kuidas tribüünil öeldi: "Runnelit huvitavad rohkem need tüdrukud." Hiljem hakati mind Frankensteiniks hüüdma, millest lühendati Frank või midagi seesugust. Siis hüüti tribüünidel: "Frank, löö väravat!"

Meie võistkonna koosseis mängude jooksul vahetus. Kõik esimeses mängus platsil olnud vist hiljem mängu ei tulnud. Üks mängija saadeti meile juurde, aga Dima arvates ei olnud sellest midagi kasu, sest see oli väike tüdruk.

Kõige paremini mäletan oma löökidest seda, kui pall tuli vastase värava poolt suure hooga ja ma virutasin ta tagasi, nii et ta lendas kaugele üle värava. Selle peale õpetati mind, et kõigepealt tuleb pall kinni pidada ja alles siis lüia. Mina kahtlesin selles õpetuses, sest arvasin füüsika tundide põhjal, et lendavat palli on võimalik kõvemini lüia.

Meie meeskonnale oli kõige halvem vist viimane mäng, milles vastastel oli kolm tugevamat mängijat, kes kombineeritud rünnakutega ühe värava teise järel lõid. Vist samas mängus läks üks meie pall vastase väravasse nurgalöögist või audi sisseviskest. Väravat ei arvestatud, sest ükski mängija polevat seda vahepeal puutunud. Mina väitsin nii nagu ma nägin, et üks meie võistkonna väiksem liige lõi seda värava all jalaga. Selle peale öeldi mulle, et ma ei näe isegi siis, kui mul prillid ees on. Siis ei kandnud ma prille veel pidevalt, aga mängude ajal panin need ette. Võis küll olla, et värava all olnud mängija puutus palli alles pärast selle joone ületamist.

Vaatasin pealt ka teiste võistkondade mänge. Ühes mängus lõi värava minu alles väike vend Toomas. Seepeale pistis vastasvõistkonnas olnud Sven karjuma ja ähvardama. Sven oli vahepeal ka kohtunik. Kui 1990 oli kollast särki kandnud Taago, siis 1994 Sven. Kollast kaarti andes näitas ta oma särgi varrukat. Üldiselt olid paremad mängijad võistkondades poisid, aga ühe suurema tüdruku mängu ka treenerid kiitsid, et tal püsib pall hästi jala juures.