Kaks kaanepilti

Hakkasin lugema "Sirpi". Mõtlesin, et loen kõik artiklid järjest läbi. Ema ütles, et meil on maakoha õuel head lugemistingimused. Vastasin, et aga teises maakohas ei ole. Õnneks lugesin praegu kodus ja sain seda teha toas. Kui pool numbrist oli läbi loetud, hakkas tähelepanu hajuma. Istusime peolauas. Taimo ütles, et Pille kirjutab teist moodi kui kõik vennad. Ta põhjendas seda sellega, et Pille kasutab igasuguste esemete kohta kirjandust. See raamat, mida ma praegu lugesin, oli Pille oma. Panin ta otsapidi söögilaua peale. Isa keelas, sest seal oli puru. Kolisin raamatuga kirjutuslaua taha. Ta oligi söögilaua peal šokolaadiseks saanud. Hakkasin šokolaadi raamatu kaantelt maha kraapima ja suhu panema. Pille tuli koju. Võpatasin selle peale. Varsti jätkasin šokolaadi kraapimist

*
Isa hoidis käes uut raamatut, mille kaanel oli Pätsi pilt. Ta ütles, et see pilt ei tulnud trükkimisel välja. Päts hoidis kaanepildil kätt paluvas asendis, aga peaasend oli selline, mida ta ei olnud sellise käeasendi korral kunagi kasutanud. Minu meelest seda käeasendit oli ta küll kasutanud, nagu ma olin ühelt vanemalt pildilt näinud. Ütlesin, et aga Tõnissoni raamatu kaanepilt läks trükkimisel paremaks. Isa tahtis seda näha. Hakkasin seda riiulist võtma. Proovisin, kas ulatun võtma nii, et ei tõuse diivani pealt püsti. Selle asemel, et raamatut kätte saada, kukutasin ühe puhvetiklaasi põrandale. Nägin tema kukkumist aeglaselt, aga peatada enam ei saanud. Ütlesin, et õnneks ta katki ei läinud. Kohe pidin parandama, et siiski läks, kuna nägin, et ta on kaheks tükiks murdunud. Mulle oli vanasti öeldud, et ei tohi upitada, aga nüüd seda enam kordama ei hakatud. Ema ütles, et see klaas oli oma aja ära elanud. Mulle hakkas nutt peale tulema. Ütlesin, et see klaas on kogu aeg ees olnud, aga enam teda ei ole. Mind püüti lohutada. Mõtlesin öelda, et autoga sõites võib sama moodi näha, kuidas jalakäija jääb ette ja enam teda päästa ei saa.