Tulin endale vastu

Töötasin ühe raamatu käsikirjaga. Jagomägi tegi mulle väljatrüki. Väljatrükil ei tulnud paber valge, vaid tumelilla. Jagomägi püüdis paberil ülemisest osast teksti ümbert tumedust vähemaks võtta. See ei olnud väga hea lahendus, sest nüüd jäi värv ebaühtlane. Tõnu küsis, kas minu artikkel on Heueri raamatus. Vastasin, et ei Heueri artikkel on minu raamatus. Keres ja Heuer olid ainsad maletajad, kelle raamatud olid mõtteloo sarjas ilmunud. Keresel sellepärast, et ta oli tugev mängija, ja Heueril, kuna ta kirjutas maletajatest kõige paremini. Tõnu ütles, et ta vist nägi Heuerit, kui ta koos minuga Tallinnas maleturniiril käis, ja ütles talle tere. Vaidlesin vastu, et Tallinnas käisin üksi, Tõnu nägi Heuerit ühel Tartu turniiril. Pärast ütlesin, et nüüd mul tuleb meelde, ma käisin tõesti Tallinnas koos isa ja Tõnuga. Turniirile sõitsime mina ja isa, Tõnu oli autojuht. Tõnu võis seal Heuerile tere öelda, aga läks kohe ära. Tagasi sõitsin bussiga. Kõndisin tänaval maleturniiri suunas. Mõtlesin, et Heuer oli sellise kavala näoga, nagu ta näeks kõike ette. Tahtsin proovida vaadata asjadele samasuguse pilguga. Aga mõtlesin ümber, kuna kartsin paanikasse minna. Sõitsime linnaliini bussis. Ühes peatuses tuli peale mitu tüdrukut. Püüdsin vaadata, kas mõni neist on saatuslik.

*
Tallinna kesklinnas kõndisin samas suunas K. Mustaga. Me olime siia tulnud mõlemad arhiivinduse praktikale, aga tema läks veel lisaks Keskerakonna koosolekule. Tallinna kesklinnas kõndides tuli alati vastu tuttavaid. Olin tähelepanelik, et olla valmis neile tere ütlema. Mulle tulin vastu mina ise teises vanuses. Teine mina vaatas mulle tähelepanelikult otsa, sest tema tundis mind samuti ära. See kinnitas, et ajas rändamine on võimalik.

*
Facebooki tuli hindamiseks kaheleheküljeline dokument. Selle ühel küljel oli ilus vildikajoonistus, aga juurde oli kirjutatud luuletus, et tuleks aeg, et ajalehemüüja hüiab: "Pravda! Mir!" Sellisele dokumendile ma ei olnud nõus plusspunkte andma. See oli Joanna tehtud. Ütlesin talle tänaval, et kui ma näen ajalehe nime "Pravda", siis ma kohe ärritun. Tema on nii noor, et tal pole võibolla mälestusi, mis leht see on. Aga joonistus oli parem. Joanna ütles, et joonistus muidugi. Läksin teist teed. Mõtlesin, et võibolla Joanna hakkas ajalehte lugema sellepeale, et mina loen ajalehti, ja peale "Pravda" ta ühtegi teist lehte ei teadnud. Kodus näidati mulle, et tapeedi peal on paber, millele on kirjutatud: "Veel on paberit ja tahma". See oli rida minu esimest luulekogust. Olin seda kirjutanud, kui mul polnud veel ühtegi raamatut ilmunud. Nüüd oligi see täide läinud ja mul oli ilmunud viis raamatut.