Unenäod bioloogiast, matemaatikast ja malest

Oli bioloogia tund. Õpetaja kiitis, et pärast seda, kui Kersti tuli tagant pingist teise pinki, on ta hästi õppima hakanud. Kersti istus uksepoolses reas ja mina keskmises. Ma olin alles hiljuti tundides käima hakanud ja mul polnud veel ühtegi hinnet. Aastalõpp lähenes. Võis oodata, et mind täna küsitakse, aga mul polnud kodus meeles õppida. Selle kohta võis õpetaja öelda, et miks ma siis päevikut ei kasuta. Õnneks ütles õpetaja hoopis, et ma pean kirjutama kirjaliku töö. See ei pidanud valmis saama selles tunnis, vaid alles järgmiseks tunniks ja seda võis kirjutada kodus. Pidin seda tegema ühe ajakirja numbrite põhjal. Võtsin bioloogia vihiku, et see ülesanne üles märkida. Aga selle jaoks ei olnud ruumi, sest vihiku kõik leheküljed olid juba täis. Kirjutasin tagakaane siseküljele. Istusin Peebu kõrval. Peep vaatas ühte kladet. Mul oli kodus väga selle sarnane. Ütlesin, et Peep näitaks, kas tema käes on minu klade. Peep väitis, et ei ole.

*
Läksin L. Loone poole. Võtsin riiulist tema matemaatika ülesannete kogu ja hakkasin sealt lahendama. Kuigi kooli lõpetamisest oli palju aega möödas, oskasin enam-vähem lahendada. Mõtlesin, et võibolla ma ei käi teist korda keskkoolis, vaid nüüd mingis muus koolis, mille nimetus on mulle teadmata. Kui lahendus hakkas juba valmis saama, tuli mulle meelde, et murdarve jagatakse teist moodi. Hakkasin otsast peale. Sellepärast tuligi matemaatika eksamitel kõik üle kontrollida, et midagi võis valesti meeles olla. Mulle selle kontrollimise võimaluse tõttu matemaatika eksameid teha meeldiski. Mõtlesin, et kui saan sellest raamatust ülesanded lahendatud, ei anna ma neid kellelegi parandada, vaid vaatan ise tagant, kas lahendused on õiged. Kui tegin kolmandat ülesannet, kutsus ema sööma. Ütlesin, et ma lõpetan enne ühe asja ära. Kui ma oleks vahepeal ülesande lahendamise katkestanud, ei oleks pärast enam meelde tulnud, kus ma järjega olen.

*
Mängisime Tartu meistrivõistlusi. Vaatasin, et osavõtjate hulgas on ainult kaks minust tugevamat - Peebo ja Sven. Ja nemad on must ka tugevamad ainult välkmales. Seega oli loota, et saan esikoha. Osavõtjate hulgas oli kaks venda. Et nad olid üksteisele vennad, see näitas, et nad käisid veel trennis ja nende võitmine oli kindel. Või nüüd märkasin, et osavõtjate hulgas on ka üks, kes on must pikas mängus ka tugevam - Vorobjov. Kavatsesin esimesel võimalusel Karbalt nõuda, et ta Sveni turniirilt kõrvaldaks. Sven tuli mulle kallale. Panin ta selili maha. Ütlesin, et nüüd võitsin teda maadluses ka. Mõtlesin öelda, et proovigu nad parem mind üks kord males võita.

*
Ühes väikses majas lõppes kiirmaleturniir. Olin saanud esikoha. See oli esimene kord, kui sain males esikoha ilma kohta jagamata. Rei ütles, et ma tegin ajalugu. Kõndisin trepist alla, et minna koju. Mõtlesin, et lõppenud turniiri võib vist pidada uueks elu parimaks turniiriks ja blogisse võib vastava pealkirja panna. Trepi peal tuli mulle meelde, et just sellel elu kõige olulisemal turniiril läks mul meelest vaadata, kes olid teine ja kolmas. Hakkasin ka kahtlustama, et võibolla ma siiski polnud puhtalt esimene, vaid võisin Peeboga kohta jagada. Hakkasin tagasi minema, et uuesti tabelit vaadata. Aga ma ei leidnud mänguruumi enam üles.