Lõppudest

Eile sõin lõunaajal lesta, mis oli natuke toores. Selgroo küljest ei tahtnud hambad liha kätte saada. Panin juba näritud tüki pannile ja praadisin paar minutit. Sellega läks ta pehmeks. Ütlesin, et see oli õnneliku lõpuga söögiaeg. Vahel läheb söömise lõpus süda pahaks, aga seekord läks hoopis toit paremaks. Tegelikult ma pole kindel, et toore kala söömisel kaugemaleulatuvaid halbu tagajärgi ei ole. Aga mulle väideti, et ohtlik on Peipsi kala, mitte merekala. Minu ohtunnne on suurem. Ühes luuletuses kirjutasin, et toas on meil rahulik, kuid ohte täis on õu. Vanasti ütlesin, et lähen hoovi, natuke hiljem, et õue, nüüd, et jalutama. Või ütlen lihtsalt: "Ma väljun." Eile panin esimest korda talvejopi, mille alt ei paistnud suurem osa helkurit välja. Vaatasin, et jopi küljes on ka koht, kuhu saaks helkuri siduda. Aga ma ei saanud vana sõlme lahti. Helkuri küsimust võiks nimetada helkuri keerdsõlmeks. Pärast seadusemuudatust tunduvad korrarikkumisena nii selle kandmata jätmine kui ka kandmine, kui enamus inimesi seda ei kanna. Õigusemõistmisel on kasutatud lahendeid, et kui asi ei ole vastuolus üldsuse tahtega, siis selle eest ei karistata, isegi kui seadus seda nõuab. Aga niiviisi võib helkuri kandmine tähendada teiste karistamise poolt hääletamist. Olin helkuri kandmise nõudmise pärast mures juba aastal 1999, sest telesaates oli üks mees väitnud, et see on kohustuslik. Hiljem lugesin oma silmaga liikluseeskirjast, et nõue kehtis ainult valgustamata teede puhul. Tänavu aastal nõuet karmistati. Võibolla arvestusega, et vahel võib linnas elekter ära minna. Üks maailmalõpu stsenaarium on, et suure magnettormi tagajärjel jäävad elektrijaamad seisma. See pidavat olema võimalik järgmisel aastal. Raadios just tuletati seda meelde, seoses sellega, et India usud leiavad alati maailmast allakäigu märke ja ootavad pidevalt maailmalõppu. Kristlaste puhul on asi vastuoluline, et oodatakse maailmalõppu ja teiselt poolt usutakse, et ollakse juba lunastatud.