Mina istusin teist värvi lauas

Meile tulid külla kaks ähvardavana tunduvat meest. Mina pidin kodust ära minema. Pärast minu lahkumist võisid need mehed kuritegusid sooritama hakata. Mõtlesin, et pildistan neid, et nad kuritegude sooritamise korral üles leitaks. Aga nad võisid fotoaparaadist fotod ka ära kustutada. Läksin maja esimese korruse sööklasse. Istusime ümber laua. Pildistasin trepist allatulijaid, isegi naist. Räägiti, et õhus on suitsulõhna. Mina leidsin, et siin ei tohiks suitsetada, kui kõik inimesed ei suitseta. Pärast söömise lõpetamist läksin leti juurde, et maksta arvet. Ütlesin, et ma ei mäleta, mida ma sõin. Kelner ütles, et ma jõin kaks tassi teed. Vaidlesin vastu, et joogi kohta ma mäletan, et jõin morssi ja ainult ühe klaasi. Küsisin sellelt mehelt, kus lauas ma tema arvates istusin. Ta ütles, et roosas lauas. Mina ütlesin, et mina istusin pruunis. Läksin talle seda lauda näitama.

*
Jooksime aja peale. Mulle öeldi, et ma jooksen sama aeglaselt kui kõnnin. Mina enda arvates pingutasin kõvasti. Aga võibolla see pingutus ei lisanud kiirust. Meile taheti ujumine selgeks õpetada. Teadsin, et inimene püsib põhimõtteliselt vee pinnal. Aga kartsin, et kui ma ujumise selgeks õpin, siis basseini keskel läheb see mul meelest. Ronisin riiuli ülemise vaheni ja hakkasin jalgadega horisontaalselt rippudes käte abil alla ronima. Järgmine samm oli, et ma ei hoidnud enam kätega kinni, vaid ainult toetasin peopesasid vastu sahtleid. Sellega oli pinnal püsimine selge.