Korvpall koolis

Korvpalli hakkasime koolis mängima hiljem kui jalgpalli, sest korvid olid kõigi jaoks ühe kõrged. Sügisel ja kevadel mängisime väljas jalgpalli, aga külmemal ajal toimusid kehalise kasvatuse tunnid siseruumides. Selleks oli kaks ruumi - esimesel korrusel väike võimla ja teisel kooli saal. Alguses ja lõpus oli poistel ja tüdrukutel ühiseid kehalise kasvatuse tunde, aga muidu toimusid poistel ja tüdrukutel tunnid saalis ja võimlas kordamööda. Saalis peeti ühelt poolt aktuseid ja teiselt poolt olid seal korvpallirõngad. Praegu seal enam korvpalli ei mängita, vaid selle jaoks on ehitatud eraldi korvpallisaal. Vana saali nimetatkse nüüd aulaks.

Vahepeal käisid õpilased saalis palli mängimas ka vahetundide ajal. See oli vist ühe vahetunni ajal, kui üks minust natuke noorema klassi poiss tõmbas endale korvirõnga kaela. Talle kutsuti vist kiirabi, aga ta vähemalt paranes ära.

Korvpallipallidega me ei mänginud ainult võistkondade vahelist mängu, vaid tegime ka harjutusi. Algul oli põhiharjutus joosta ringe ümber saali palli põrgatades.

Esimene kehalise kasvatuse õpetaja, kelle ajal me korvpalli mängisime, lasi vahel võtta ühel meeskonnal paremaks eristamiseks särgi seljast. Siis sai ta öelda palli mängust väljaminekul "Särk aut" või "Paljas aut". Ükskord oli ta nõudnud mult enne särgi eemaldamist juba dressipükste jalast võtmist. Läksin tundi pikkade pükstega, sest alles hiljuti olid tunnid toimunud väljas. Õpetaja arvates pidid siseruumis olema tingimata lühikesed püksid. Ta nõudis, et mina ja Kristjan G. läheks duširuumi pükse vahetama. Mina ütlesin, et mul teisi ei ole. Õpetaja küsis, kas mul ei ole midagi all ja vaatas pükstesse, nii et rivis seisjad naerma hakkasid. Kuna mul olid aluspüksid jalas, pidin minema dressipükse duširuumi viima. Mina olin nõus seda tegema, aga Kristjan üldse tundi tagasi ei tulnud. Mina ei saanud ka duširuumi sisse, sest see oli tunni ajaks lukku pandud. Panin dressipüksid duširuumi ukse kõrval seisva kapi peale ja läksin saali tagasi. Kui mul varsti veel särk ka seljast võtta kästi, ütlesid teised, et mind kooritakse päris paljaks. Pärast öeldi, et see meesõpetaja oleks võinud mõnele tüdrukule pükstesse vaadata.

Koolis korvpalli mängides ei saanud ma esialgu ühtegi korvi. Merko ütles pärast ühte mängu, et ma tegin ainult ühe heateo.

Korve õnnestus mul visata kooli õuel vahetundide ajal korvpallisarnaseid mänge mängides. Selliseid mänge oli kaks tükki - seitse ja viis miinust. Seitset mängides tuli korvilauast tagasi põrganud pall püüdmise kohalt ise korvi visata või vähemalt korvilauale või rõngale pihta saada. Iga korvi järel võis visata vabaviske, aga korvilauale üldse mitte pihta saades läksid punktid nulli tagasi. Viies miinuses tuli kellegi teise visatud korvi järel visata korv samast kohast kust tema. Seitset mängides sain küll korve sisse, aga probleemiks olid mulle alguses just vabavisked, mis olid leiutatud preemiana. Vabaviset visates nullisin esimestel kordadel alati oma punktid ära. Mulle soovitati, et ma ei püiaks vabaviset sisse saada, vaid viskaks täie jõuga, et tabada korvilauda. Vist esimest korda seitset mängides praeguse EÜS-i maja õuel, kus tol ajal olevat olnud võimla, kukkus mul kell taskust välja, nii et ma seda ei märganud. Algul olin kandnud kella käe peal, aga elektronkellal oli üks rihmapool ära tulnud, nii et hakkasin seda kandma taskus, mida teen nüüd kõigi kelladega ka terve rihma olemasolu korral. Oma kella ma ise maast üles korjata ei märganud, vaid seda tegi vist Peep. Ta viis selle raamatukokku õpetaja Mitile, kes teatas tundmatu omanikuga kella leidmisest kooli raadios. Läksin koos Erikuga sellele raamatukokku järele. Mitt tahtis, et ma kella kirjeldaks ja ütleks, mis sellele peale kirjutatud oli ja kas rihm läks ühele või kahele poole. Mina ütlesin, et kella peale oli kirjutatud protektsioon ja et üks rihma pool oli ära tulnud. Erik püüdis mind kella kirjeldamisel aidata. Mitt küsis, kust tema teab. Erik ütles, et ta on ka seda kella näinud. Lõpuks ütles Mitt, et paistab, et on minu kell. Kella leidja ütles, et ta oli juba mänguplatsil küsinud, kelle oma see on, aga ma polnud kuulnud.

Hiljem hakkasin seitset paremini mängima, aga esikohti ma ei saanud endiselt. Mult ühel korral küsiti, kas ma olen üldse kunagi seitse täis saanud. Viiest miinusest ma päris kindel ei ole, kas me seda koolis mängisime, vaid mäletan rohkem kodu juures mängimist. Aga ilmselt siiski mänguga tutvusin koolis.

Seitset käis teiste hulgas mängimas vanema klassi õpilane Otter. Tal oli kerge korve visata, sest ta oli väga pikk. Ühel korral üks väiksem poiss küsis talt, kas ta on korvpallur. Otter vastas, et ta ei ütleks, et ta korvpallur on. Ta oli meie kooli kõige rohkem kaaluv inimene. Mulle on räägitud, et kui meie kooli külastasid ameeriklased, olid nad rääkinud, et neil Ameerikas mängitakse palju korvpalli. Nad olid näidanud, et Otter võiks hea korvpallur olla. Selle peale oli puhkenud naer.

Koolis sai vahel televiisorist olümpiamänge vaadata. Vist nägime seal ka 1988. a. Söuli olümpiamängude Ameerika - Nõukogude Liidu korvpallimängu, mille Nõukogude Liit võitis ja millega ühtlasi eestlane Tiit Sokk sai olümpiavõitjaks. Vähemalt sellest mängust koolis räägiti. Teised olid Nõukogude Liidu poolt põhjusel, et eestlane mängib, aga mina olin alati Nõukogude Liidu vastu, sest ta okupeeris Eestit. Eestlaste poolt olin ainult siis, kui nad võistlesid individuaalarvestuses. Üldiselt olid teised inimesed tol ajal ka Nõukogude Liidu sportlaste vastu, kuigi ühe eestlase osalemisel juba suhtumine muutus.

Tol ajal elati veel kaasa Kalevi korvpallivõiskonna mängudele. Taoti rütmi nagu korvpallivõistluste publik ja skandeeriti "Ka-lev!" või ka "Su-lev" ja "Lin-da". Ühel korral läksin koos Jürgeniga kooli, kui ta hakkas rääkima "Noorte Hääles" avaldatud Aivar Kuusmaa intervjuu põhjal, et Tiit Sokku hüütakse Sardelliks ja kui pikad Kalevi liikmed on. Olin ka seda intervjuud lugenud.

Keskkoolis oli mul endiselt klassikaaslastele korvpallis vastu saamisel raskusi. Ühel korral tahtsin Lauri N. käest palli ära lüia, aga ta hoidis sellest ainult kahe käega tugevalt kinni, öeldes: "Noh-noh!" ja pall ei liikunud. Liikuvat palli mul siiski kellegi käest ära lüia õnnestus ja imestati, et täiesti puhtalt ka veel.

Aga keskkooli jõudes olin kasvanud pikaks. Ühel korral koolis sööklas süies ütles üks noorema klassi poiss mulle, et minu pikkune poiss võiks hea korvpallur olla. Pidasin seda mõnitamiseks. Aga kuna mul on hiljem korvpalli mängida soovitanud ka vanemad inimesed, siis nüüd arvan, et see poiss võis ka seda tõsiselt mõelda.

Ühel korral, kui tehti palliga niisama harjutusi, mõtlesin, et korvpallis on palliga teise inimese pihta viskamine lubatud. Virutasin palli Madisele täie jõuga vastu pead. Vihaseks ta ei saanud, aga jõudsin ise kohe järeldusele, et läksin liiale.

Mulle meeldis teha pealeviskeharjutusi. Aga ühel korral hakkas õpetaja minuga pahandama, et mul on nahk kuiv, teised on higised. Ta nõudis, et ma pean palli viskama jooksu pealt, mitte seistes. Tegelikult ma olin tol ajal nii kõhn, et hakkasin saunas ka viimasena higistama, kuigi laval oli istutud ühe kaua.

Põhikoolis olin vahel kehalise kasvatuse tundi minekut vältinud, et mõnitustest pääseda. Aga keskkooli jõudes olid mul närvid läbi ja muudes tundides istuda oli raskem. Kehalise kasvatuse tundides mulle meeldis, et ei pidanud liikumatult paigal olema, vaid said vabalt ringi liikuda. Klassikaaslased enam minu võimeid nii väga ei halvustanud. Õpetaja oli esialgu endine, aga tundus vanematesse õpilastesse paremini suhtuvat kui noorematesse. Kooli lõpus tuli meie klassile tema asemel kaks paremat õpetajat, kes ei halvustanud õpilasi üldse. Üheteistkümnendas klassis võis iga õpilane oma kõige nõrgemast ainest loobuda. Mulle valmistasid hinnete poolest raskusi vene keel ja kehaline kasvatus. Loobusin vene keelest, aga kehalist kasvatust pidasin tähtsaks, sest olin lugenud selle kasulikkusest. Kaks klassivenda, kellel kehaline kasvatus raskemate ainete hulka kuulus, loobusid sellest, aga kaheteistkümnendas klassis pidid uuesti tundides käima hakkama, sest selleks ajaks otsustati, et see aine ei kuulu nende hulka, millest loobumine on lubatud.

Kuigi kehalise kasvatuse õpetaja pahandas minuga, et ma ei ole higine, mäletan, et olen neis tundides siiski higistanud. Põhikoolis püüdis õpetaja duši all käima sundida, aga peaaegu keegi ei tahtnud ja sellest hiiliti kõrvale. Keskkoolis enam ei sunnitud, aga enamus käis vabatahtlikult. Mina ei käinud, sest mulle ei meeldinud lahti riietuda, eriti kui minu riietumise koht oli selline, mis ust avades koridori paistis. Läksin järgmisse tundi higisena. Aga koolis erinevalt kodust keegi higilõhna pärast märkust ei teinud.

Keskkoolis mul vähemalt üks korv õnnestus visata ka mängu ajal. Lauri N. ütles mulle pärast, et ma viskasin kolmepunktiviske. Mina vaidlesin vastu, et see oli kahepunktivise. Tegelikult ma ei teadnud, kummal õigus oli, sest joont ei olnud vist põrandale märgitud.

Viimases klassis mängisid korvpalli vahel poisid ja tüdrukud koos. Kui jalgpallist mäletan, et tüdrukutest oli platsil Kati P., siis korvpalli tuli positega koos mängima rohkem tüdrukuid. Ühel korral tahtis Reet palli kätte saada, aga poisid istusid lavaotsal ja veeretasid palli selja taga üksteisele Reeda eest ära. Reet ütles selle peale: "Simo!", kuigi teised olid ka veeretanud. Aga kui nooremates klassides olid rahvastepalli mänginud poisid tüdrukute vastu, siis keskkoolis tehti segavõistkonnad.

Ühes viimase klassi kehalise kasvatuse tunnis mängisime mina ja Ott kahekesi seitset. Anu ütles, et ta tahab ka mängu. Me ütlesime, et me lõpetame enne ühe mängu ära. Kui see oli läbi, ütlesime, et nüüd võib Anu mängu tulla. Tema ütles, et ta enam ei taha, ja seisis akna juures edasi.

Mõned klassikaaslased käisid korvpallitrennis. Põhikooliklassis käisid seal tüdrukutest Mari S. ja Gerli, kes olid ühtlasi tüdrukutest kõige kiiremad jooksjad. Mari mängis korvpalli veel ka kümme aastat pärast keskkooli lõpetamist. Keskkooliklassis mängis korvpalli Kairi. Kes poistest korvpallitrennis käisid, selles ma pole päris kindel. Vist Erik, kes oli kaua aega klassi kõige pikem poiss, ja Kristjan G. Minu meelest Kristjan käis alguses korvpallitrennis ja hiljem läks jalgpalli üle.

Klassiõdesid nägin korvpallitrenni tegemas, kui lahkusin spordikooli maletrennist ja pidin kõndima läbi korvpallisaali. Püüdsin sealt nii kiiresti läbi minna, et nad mind ei näeks, sest ma väga ei tahtnud, et koolis minu maletrennis käimisest teataks. Ühel korral kuulsin, nagu Kairi arutaks klassi teises otsas, mida ma spordikoolis teen. Mulle tundus, et Pille vastas, et kirjutan luuletusi. Ma kahtlustasin juba tol ajal, et võin asju valesti kuulda. Aga hiljem küsis Kairi ka mult endalt, kas ma käin maletrennis.

Ühes matemaatikatunnis hoiatas klassijuhataja Holts meid täide eest. Ta ütles, et eriti levivad need spordikoolis, kus kasutatakse ühist kammi. Minu pinginaaber Lauri N. hüüdis selle peale: "Kairi!" ja taganes minu suunas. Mõtlesin, et ta ei tea, et mina käin ka spordikoolis.

Eelmisel aastal klassikokkutulekul Viljandimaal nägin korvirõngast ja palli. Tegin mõned pealevisked. Ütlesin, et ma pole kümme aastat korvpalli mänginud, aga sain palli teisel katsel sisse. Artur ütles, et ega see ei kao.