Jalgpall koolis

Koolis mängiti õues toimunud kehalise kasvatuse tundides kevadel ja sügisel esimesest klassist viimaseni jalgpalli. Mina polnud enne kooli minekut võistkondadega jalgpalli ühtegi korda mänginud. Kuna kodus ei olnud televiisorit, siis ma polnud seda ka televiisorist vaadanud ja nii mul tuli alles reegleid õppida. Ühest esimestest mängudest mäletan, et sain ainult üks kord palli puutuda. Tristan rääkis pärast ühte tundi, et kõik mängivad, väljaarvatud mina. Ma polevat palli saades sellega midagi teinud, vaid lasknud selle Ivol ära lüia. Mitte alguses vaid natuke hiljem hakati võistkondi moodustama nii, et kaptenid valisid endale mängijaid kordamööda ühekaupa. Kui seda esimest korda tehti, ei saanud ma aru, mis toimub. Valisin endale teise poole kui kapten oli valinud. Mind valinud Ariel ei saanud aru, miks ma niimoodi mängin ja oli vihane.

Umbes kolmandas klassis tegid tüdrukud klassi seinalehte. Samal ajal ühel päeval tahtsid mõned poisid pärast tundide lõppu raudteelaste kultuurimaja taga jalgpalli mängima hakata. Tüdrukud uskusid õpetaja juttu, et pärast tunde tuleb otse koju minna. Nad hakkasid mängijate nimesid paberile üles kirjutama. Mäng alles algas ja mina ei hakanudki mängima, vaid läksingi varsti koju. Aga kuna ma olin alguses juures, kirjutati minu nimi ka üles. Pärast pandi kogu nimekiri seinalehte ja nimekirja kohale kirjutati "Meie klassi jalgpallivõistkond".

Kuskil kuuenda või seitsmenda klassi paiku hakkasin jalgpalli natuke paremini mängima. See oli arvatavasti seotud sellega, et umbes siis või natuke enne seda oli vist aeg, kui mängisin kodu juures jalgpalli sageli. Ja malemängu õppima hakkamisest võis ka kasu olla. Kõigepealt hakkas paremini mängima Lauri N., vist seoses kergejõustiku trenni minekuga. Ta jooksis palliga üksi pikki vahemaid ja ütles selle kohta, et teeb kiirrongi. Mina mängisin põhiliselt kaitses ja ütlesin, et olen rongipeataja. Natuke hiljem ütles Tristan, kes oli esimeses klassis minu mängu kritiseerinud: "Kas teate, kellele ma head mängu ennustan? Jürgenile ja Simole." Siis käisin vist juba koos Jürgeniga maletrennis. Aga võistkonda valiti mind endiselt viimasena. Minu valimise järel ütles Lauri N. nüüd: "Simo on meie poolel! Nüüd me võidame!" Pärast tunni lõppu duširuumis aastate kaupa vaieldi, kes oli rikkunud reegleid ja kes oli mida valesti teinud. Mina neis vaidlustes ei osalenud, vaid ütlesin, et keegi peab kaotama ka. Samal ajal malet mängides olid tulemused mulle väga tähtsad ja ma ei kannatanud, kui mängu segati.

Keskkoolis läks mul koolis pallimäng selle võrra kergemaks, et teised ei võtnud enam mängu nii tõsiselt kui varem. Kui kehaline kasvatus oli kolmapäeviti kaks esimest tundi, siis paljud tulid kohale alles teiseks tunniks. Nüüd ma olin kasvanud klassis kõige pikemaks ja see tegi ehk mulle spordis võistlemise kergemaks. Samal ajal olin siiski ka kõige kõhnem. Klass oli jäänud väiksemaks, sest kahest põhikooliklassist moodustati keskkoolis kolm klassi. Aga mängijate arvu suurendas vahel see, et mängima tuli ka tüdrukuid. Vähemalt korvpalli mängides. Jalgpallist mäletan, et poistega mängis jalgpalli Kati P., teistest ei ole kindel. Mind ei valitud võistkonda enam viimase, vaid eelviimase poisina. Ühest tunnist mäletan, et vastase väravat ei kaitsnud mitte keegi ja mina jooksin palliga selle suunas. Väravat siiski lüia ei õnnestunud, sest Krister jooksis selja taga kiiremini ja lõi palli viimasel hetkel kõrvale. Mul läks kaotsi kehalise kasvatuse tundide esimene võimalus värav lüia ja ma ütlesin: "Sigadus!" Krister ütles: "Vabandust, ma ei saa ju lasta sul väravat lüia." Mina hakkasin seletama, et ega ma takistamist ei keelagi, ma ütlesin enda kohta sigadus. Mul on uduselt meeles, et viimases klassis mul lõpuks üks värav lüia õnnestus. Aga kuna ma löömise hetke hästi ei mäleta, siis ei ole ma selles kindel.

Kuidas teised koolis jalgpalli mängisid, sellest annaks ehk veel eraldi sissekande kirjutada.