Jalgpall koolis II

Koolis mängiti jalgpalli põhiliselt kehalise kasvatuse tundides oma klassi poistega. Sel ajal, kui poisid mängisid jalgpalli, tegid tüdrukud midagi muud. Kooli õuel oli jalgpalliväljak, kuhu servadesse suvel natuke rohtu kasvas, aga sügisel tallati see ära. Teine jalgpalliväljak oli väiksem asfaltkattega praeguse EÜS-i maja taga, kus 2. keskkooli õpilased samuti vahel mängisid. Muldkattega väljakule pandi pärast minu kooli lõpetamist kunstmuru.

Koolis peeti ka abiturientide ja õpetajate vahelisi jalgpallimatše. Ma ei mäleta, kas minu klassist keegi sellisel mängis, aga nooremana vaatasin pealt, kuidas vanema klassi õpilased õpetajatega mängisid. Oma klassikaaslasi vaatasin vist selle asemel pealt õpetajatega korvpalli mängimas.

Esimeses klassis jalgpalli mängides ei olnud mängijate paigutus platsil selline, nagu elukutselistel jalgpalluritel, vaid kõik ajasid palli taga korraga. Mina võibolla siiski ei ajanud, sest nägin seda vaatepilti nagu kaugemalt. Ennast mäletan rohkem oma värava alt kaitsest. Ühes mängus tegin ka vastupidi, et läksin vastase värava alla seisma, et mind peetaks vastase kaitsjaks. Üks vastasvõistkonna liige ütles mulle selle peale, et ma ei tohi seal olla.

Algkooli löödi palju karistus- ja nurgalööke. Mingi löögi ajal õpetati mind, et ma võin selle vastu võtta ükskõik mis kohaga, ainult mitte kätega. Käed soovitati panna selja taha. Üks klassivend tegi ükskord märkuse, et tema on televiisorist näinud, et karistuslöögi ajal seisab kogu meeskond oma värava ees kaitses. Meil seda ei tehtud. Tristan oli väga uhke, et ta ühe lähedalt löödud penalti ära kaitses, öeldes Arturile selle põhjal, et ta on hea sportlane või midagi seesugust. Keskkoolis enam nurgalööke ega aute ei arvestatud, vaid kui pall läks värava taha, mängiti rahulikult edasi. Tegelikult ei olnudki platsile piire joonistatud, nii et nurgalöögi vajaduse üle sai alati vaielda. Algkoolis kasutati venekeelset terminoloogiat, nagu "ugla" ja "trahvnoi". Ühel korral tegid vanema klassi poisid märkuse, et rääkige eesti keeles.

Jalgpall oli alg- ja põhikoolis paljude tülide allikas. Leidus siiski neid, kes ütlesid, et ega mäng mõisa peale ei ole. Koolis käies tundus mulle, nagu oleks minusse keskkoolis halvemini suhtuma hakatud. Aga jalgpalli näide ja ka muud kinnitavad, et tegelikult oli keskkoolis tülisid vähem. Nooremates klassides kuulutati Lauri K. vastu ükskord boikott vist just seoses jalgpalliga. Boikotist ei tulnud suurt midagi välja, sest asjaosalistel läks endal meelest, et nad ei tohtinud temaga rääkida. Lauri vist ei saanud isegi aru, et teda boikoteerida püüti.

Esimeses klassis oli alati kaks kaptenit - Lauri K. ja Ariel, keda peeti kõige paremateks mängijateks. Laurit hüüti sel ajal Paks ja hiljem Pänta. Ta käis džuudo trennis, aga pikka maad aja peale joosta ei jõudnud, mistõttu ma imestan natuke tema pallimänguoskuse üle, sest pallimängus on ka joosta vaja. Ühest natuke vanema klassi jalgpallimängust mäletan, et ta palli järel joostes kukkus, veeres kaks ringi ja jätkas jooksmist, nagu poleks midagi juhtunud. Meeskondasid moodustati alguses vist rivi kaheks lugemisega ja hiljem kaptenite kordamööda tehtud valikutega. Ühel korral hakkas Lauri oma meeskonda moodustama juba söögivahetunni ajal sööklas. Arieli näidet kasutas klassijuhataja ükskord seoses sellega, et rääkis, et igas inimeses on midagi head. Ta küsis, et Ariel käitub halvasti, aga mis temas head on. Toodi kaks näidet, et ta oskab hästi vene keelt ja aitab hästi jalgpalli mängida.

Mõned klassikaaslased käisid ka jalgpallitrennis, aga ma ei ole enam kindel, kes. Tõenäoliselt Ariel, Ivo ja Kristjan G. Need olid ühtlasi kolm inimest, kes mind kõige rohkem lõid. Kristjan G. tahtis olla igas mängus Ivoga ühes meeskonnas. Ühel korral, kui teda püüti teise meeskonda panna, ütles ta, et siis tema ei mängi üldse.

Ühes mängus oli kapteniks Andres. Aga tema ei valinud mängijaid selle järgi, kes on parem jalgpallur, vaid kes on tema sõbrad. Tulemuseks oli tema meeskonna suur kaotus.

Mõned mängud mängisime nii, et umbes neli kõige paremat mängijat mängisid ülejäänud klassi poiste vastu. Klassis oli 18 poissi. Suurem meeskond ei saanud väiksemale vastu.

Sellest, kuidas Sander jalgpalli mängib, kirjutasin seitsmendas klassis teda iseloomustavas kirjandis. Sander tõstis palli lähenemisel kaks kätt pea kohale ja ühe jala õhku. Kui pall kohale jõudis, virutas ta õhku tõstetud jalaga sellele täpse löögi pihta. Sellise kirjandi eest sain tolleaegselt õpetajalt rohkem kiita kui teistelt talle kirjutatutelt.

Esimeses klassis oli üks väravavahtidest alati Artur. Hiljem ta enam väravasse nii hästi ei sobinud. Siis ei jooksnud ta ka väga palli järel, vaid ajas mängu ajal Kristeriga juttu.

Vahepeal pandi väravasse Peepu. Aga tema väravavahiks olemisel oli see viga, et palli mängu pannes ei õnnestunud tal seda hästi ette lüia, vaid ta lõi seda oma pea kohale kõrgusse.

Ühel korral kas jalgpalli või jalgpallisarnast mängu mängides nõuti Peebult, et üle aia lennanud pallile läheks järele tema. Selle peale ta solvus ja jäi vene keele tundi hiljaks. Õpetajale ütles ta, et tal sai üle aia hüpates jalg haiget. Õpetaja kutsus seepeale kiirabi, kuigi Peebul ei paistnud mingit tõsist vigastust tegelikult olevat. See õpetaja kutsus meie klassile sel ajal vist kolme nädala jooksul kolm korda kiirabi.

Ühel korral kooli minnes küsis Jürgen mult, kas mulle meeldib rohkem jalgpall või korvpall. Vastasin, et jalgpalli meeldib mulle rohkem mängida ja korvpalli televiisorist vaadata.

Ühel korral rääkisime jalgpallist Erikuga koju minnes. Erik oli sel päeval väravaid löönud ja rääkis, et tal jalad jooksid automaatselt, ta ei mõelnud midagi.

Jalgpallisarnastest mängudest mängiti vahetundide ajal üksikule väravale pealelöökide tegemist ja triblat. Tribla oli mäng, kus mulla peal joonistati neli kasti ja neisse läks kokku neli kuni kaheksa mängijat, kes püüdsid palli kastide piiridest välja lüia. Erineval viisil löögid andsid erineva arvu punkte. Triblat mängiti ka tundide ajal tunnist poppi tehes.