Mitmemõtteline hauakaevamine

Täna ostsin poest saia, keefiri, vorsti ja pelmeene. Muud ei ostnud. Arve tuli täpselt 5 eurot. Tavaliselt on eurodes arved olnud suuremad. Ma kirjutasin blogis ühe "Vikerkaares" avaldatud artikli põhjal sissekande, et euro viib riike pankrotti. Aga euro pole siiski ainus võimalik põhjus, sest on kirjutatud ka Ameerika Ühendriikide pankrotiohust. Viimati kirjutati Ameerika rahutustest. Nobeli rahupreemia taheti anda mõnele rahutustes osalenud araablasele. Kirjanduspreemia võiks olla teine rahupreemia. Kui Nobeli preemiaid ei tohi anda postuumselt, võib see viia selleni, et mõni autor ei saa isegi pärast surma kuulsaks. Sellele võib kaasa aidata ka autoriõiguste kehtivus 50 või 70 aastat pärast surma, sest pärijad ei pruugi teoste trükkimiseks luba anda. Eestis on juhtunud, et ei anna. 50 aasta möödudes võib juba autori olemasolugi unustatud olla. Inimestel on kalduvus unustada pigem halba kui head, aga ajaloolased võivad halva uuesti välja kaevata. Haua lahtikaevamine võib olla kellegi kuulsusele hauakaevamine. Elu algab haudumisega ja lõppeb haudapanekuga. Plaanide haudumine võib lõppeda nende täideviimisega. Kui on olemas nurisünnitus, võibolla siis ka nurihaudumine. Näiteks siis, kui keegi lindu häirib. Ühes Grenzsteini artiklis öeldi, et kui kurepesa satub tulle, siis vana kurg laskub pesale ja laotab tiivad poegadele, et nad mõni hetk kauem elaksid. Kui linnud viskavad lennuvõimeliseks kasvanud poegi pesast välja, siis võiks nad ka lennuvõimetuid paremasse kohta transportida. Aga sellele mõttele tulemiseks on nende aju vist liiga väike. Ühe inimese aju on ajutine teadmiste asukoht, nende säilitamiseks tuleb need enne surma kellelegi edasi anda või kirja panna. Teadmisi on kergem edasi anda kui jõudu. Jõudu küll soovitakse. Aga see on esimesel hetkel ka teadmise levitamine. Võibolla tuleks öelda, et alguses on sõna ja pärast tuleb jõud.