Nähtamatud mänguasjad

Tõnu korraldas sel aastal ka üle ühe sünnipäevapeo. Esimesel olid enamus inimesi võõrad ja seal ma kaua ei olnud. Täna olid kõik tuttavad ja seal olin algusest lõpuni. See toimus kohvikus. Jõudsin kohale Tõnust endast varem. Enne mind oli jõudnud ainult vanaema. Vanaema oli ostnud Tõnule esimese eestikeelse "National Geographicu". Nii mina kui ka hiljem Tõnu küsisime, kui hea seal tõlge on. Vanaema ei osanud öelda. See tähendab, et väga halb ei tohiks olla. Eilses ajalehes kirjutati, et need, kellel on depressiooni tõttu halb olla, hakkavad sageli alkoholi kuritarvitama. Mina ei hakanud. Ma tarvitasin küll alkoholi rohkem kui muul ajal, aga ainult ühel päeval ja kaks korda. Sellest olen ma blogis juba kirjutanud, sest see juhtus aastal 2000. Aga kui alkoholi tarvitamise kordi on elus nii vähe, siis kipubki jutt ühtedele ja samadele kordadele minema. Täna tõi ettekandja mulle pitsi, aga ma panin sinna salvräti peale, et midagi sisse ei kallataks. Ettekandja küsis veel üle, kas ma ei soovi. Väiksed lapsed jooksid kohvikus ringi, aga ettekandjaga vist kokku ei põrganud. Nad kõndisid käpuli laua all, kus teised olid välisjalanõudega, ja pärast hakkasid käsi pesemata sööma. Minu meelest vahel on hoiatatud, et niiviisi võib tuberkuloosi saada. Täna öeldi, et lapsed elavadki pori sees ja et neil on rohkem külmetushaigused. Eelmisel Tõnu sünnipäeval mõtlesin, et lastega on ka raskem tegeleda, kui mänguasju kaasas ei ole. Aga nüüd olen aru saanud, et neile piisab nähtamatutest mänguasjadest. Kõigepealt küsisid nad mult ise nähtamatuid lilli ja hiljem andsin igasugu muid nähtamatuid asju juurde. Ma olen ise praeguses vanuses ka öelnud, et mind huvitavad rohkem nähtamatud kui nähtavad asjad. Kuigi nuppudega malemäng huvitab mind rohkem kui pimemale. Grenzstein arvas, et kui inimesel on valida juturaamatu ja pildiraamatu vahel, siis eelistavad kõik pildiraamatut. Kuskil aastal 1988 või 1989 ilmunud ajakirjas "Raamatuvaksik" avaldatud intervjuus ütles üks kirjanik, et tema ei soovi lugeda illustreeritud romaani. Ta arvas, et pilte soovivad raamatusse rohkem lapsed. Vahepeal mõtlesin, et blogis on parem pilte avaldada kui Facebookis, sest seal tehakse need liiga pisikeseks. Aga nüüd on selle kujundus muutunud ja pilte näidatakse suuremalt. Täna panin sinna seenepildi. Seenepilte on seal viimasel ajal avaldanud ka teised. Üks kirjutas, et tema korjab seeni ainult fotoaparaadiga. Seda võiks nimetada veretuks seenelkäiguks. Mina riputasin üles pildi puhastatud ja vette pandud seentest. Üks foto seenekorvist oli tehtud hämaras valguses ja on hea küll fotoaparaadis, aga vähemalt minu arvutis läheb liiga tuhmiks. See on tehtud küll hämaras pildistamise režiimiga, aga see ei aita. Lapsi tuleb pildistada kiiresti liikuvate objektide režiimiga, muidu jääb pilt udune. "Tartu Postimees" on viimasel ajal hakanud avaldama uduseid pilte. Üks oli minust, aga see ei olnud ainus. Minu vend on öelnud palju vähem uduse pildi kohta, et udusus teeb selle ebaesteetiliseks. Uduvere vanake pidi vist olema udujuttude rääkija.