Kutsusin kohtuniku

Mängisin pikal maleturniiril Sveniga. Tal oli ettur h6. Mõtlesin mängida g4 ja g5. Aga siis leidsin, et kui ettur läheb kaugele, on teda raske kaitsta, ja g-etturiga käimine nõrgestab enda kuningaseisu. Mul tuli mängida hoopis liputiival, sest seal oli mul etturite ülekaal. Sven hakkas nuppe laual ümber tõstma ja pani peale natuke teistsuguse seisu kui oli tekkinud mängus. Kutsusin kohtuniku, kelleks oli Karba. Ta püüdis protokolli järgi aru saada, kas laual on õige seis. Mulle tuli meelde öelda, et laua segi löömine on reeglite järgi kaotus. Karba hakkas kaugemal laual protokolli järgi käike uuesti peale mängima. Ta ütles ühe käigu järel, et selle ma kaotasin ära. Mina mäletasin, et mul oli parem seis. Ütlesin, et protokollis võib olla vigu ja ma võin käigud mälu järgi peale tõsta. Sven haaras mul käest. Kui ma käe vabastasin, haaras ta teist korda ja ma pidin vabastama teist korda. Karba järeldas protokolli viimase käiguni jõudes, et ma saan varsti mati panna, sest ma ajan vastase kuninga järjest enda nuppude suunas. Seda plaani ma polnudki märganud. Karba ütles, et mina võitsin ja mina ja Sven pääseme mõlemad finaalturniirile edasi. Mõtlesin, et Svenile tuli vist minu edasipääsemine kasuks ja sellepärast ta kaotaski meelega.