Sajandite põlvnemine

Kirjandusmuuseumis ei viida pooleli olevaid köiteid hoidlasse tagasi, vaid sinna pannakse vahele paber oma nimega ja jäetakse lähemasse riiulisse. Täna läksin pooleliolevat köidet otsima, aga ei leidnud kuidagi. Lõpuks selgus, et seal riiulis, kust ma teda otsisin, ta siiski oli. Ütlesin, et ma ei oska oma käekirja lugeda. Töötaja seletas, et asi oli selles, et see oli tagurpidi pandud. Tegelikult mul segas tähelepanelikumalt otsimist vist ka täna alanud seljavalu. Tänaval saapapaela sidumiseks kükitades veel midagi eriti ei märganud, aga kirjandusmuuseumi riiuli juures kükili asendist püsti tõustes käis tugev valuhoog. Mis valu põhjustas, sellest ei ole aru saada. Ema loetles tavalisi seljavalu põhjusi, aga ükski ei taha hästi sobida. Ärgates veel ei valutanud, aga kodust lahkumise ajaks oli juba natuke tunda. Teist korda väljusin täna kodust veel ümbrikute posti viimiseks. Üks oli enda ja teine isa ümbrik. Minu ümbrikus oli leping ja vist ka isa omas, sest see oli adresseeritud kirjastusse. Paar päeva varem käisin posti viimas avaldust autorihüvitusfondile. Eelmine aasta ilmus juurde üks minu autoriõigusega raamat. Sel aastal tuleb arv vist sama, kuigi siiani ei ole veel ühtegi ilmunud. Aga ühte praegu vist toimetatakse. Teist ma koostan, aga see peaks ilmuma järgmine aasta. Aastad pole vennad, võibolla on nad üksteise pojad. Või on sajandid üksteise pojad. Ühe teooria järgi lõppes pikk 19. sajand alles aastal 1914. Aga juba enne seda kirjutati, et alanud on lapse sajand. 18. sajandit on nimetatud naise sajandiks. Mehe sajandi nimetust ma ei ole oma mälu järgi kohanud.