*
Mängisin Tartu meistrivõistlustel. Vastasel oli lipp ja vanker rohkem, aga ta tahtis viiki teha, sest ta ei osanud etturitega lippu minna. Ühel liinil oli tal seitsmikettur ja ka mujal puudusid vabaetturid. Mina ütlesin, et ega ta ei pea viiki tegema, ta ei pea ettureid patti mängima, vaid võib tagurpidi ka käia. Mõtlesin, kas ma pidin nüüd ikka vastast õpetama, kui see võib tähendada mulle viigi asemel kaotust. Aga vastane tegi ikkagi viigi. See oli niipalju põhjendatud, et tal hakkas mõtlemisaeg lõppema. Pärast vooru lõppu kõndisin mööda tänavat. Mõtlesin, et mul on turniiriseis väga hea, sest ma olen aasta otsa järjekindlalt malet õppinud. Kui järgmine aasta sama moodi jätkan, võibolla siis läheb veel paremini. Kuigi see ei olnud kindel. Kodu juurde jõudes vaatasin, mis raamatuid tuleb lugeda järgmiseks ülikooli eksamiks. Seda oli väga pikk nimekiri. Eelmistel kordadel ma ei olnud neile nimekirjadele tähelepanu pööranud, aga nüüd tahtsin kõik läbi lugeda. Käisin kohustuslikku kirjandust raamatukogust välja võtmas kaks korda. Tagasi viia tuli seda ka kaks korda, sest ühe korraga ei jaksanud nii palju kanda. Kõike ei pruukinud eksamiks loetud jõuda. Mõtlesin, et tegelikult ei juhtu siis ka midagi, kui ühtegi neist raamatutest ei loe, sest üks õppejõud on öelnud, et osad käivad eksamit tegemas kooliõpiku põhjal. Hakkasin turniirile tagasi minema.
0 vastukaja:
Postita kommentaar