Joonistusklassi auto

Eile vaatasin pärast pikemat vaheaega, mis värvi asju tänaval näha on. Neist värvidest, mida ma otsisin, nägin kõige vähem lillat, sest sirelite aeg ei ole veel käes. Algul mul ei tulnud isegi meelde lillat otsida. Viimastel päevadel olen lugenud Ellen Niidu paksu lasteluulekogu. Kõigisse luuletustesse ma ei saa enam sama hästi sisse elada kui lapsena, aga pärast värvide vaatelmist oli luuletus suurest maalritööst üks, mis tundus päevakohane. Luuletus sellest, kuidas õpetaja lapsed metsa viis, mõjus tugevamalt kui oleks mõjunud lapsena. Vahepeal olin vist lugenud artiklit, kus ühte selle salmi tsiteeriti. Tänaval kõndides olen vahel lugenud mõttes luuletusi ja vahel vaadanud autonumbreid, aga täna sain teha mõlemat korraga. Tuttava numbriga autosid olen tavaliselt näinud ühes ja samas kohas, aga täna oli hea meel, et autot, mida varem olen näinud ühes kohas seismas, nägin nüüd teises kohas sõitmas. Sõitvate autode numbreid ma olen üldiselt vähem vaadanud kui seisvaid ja vaatamise korral on sõitvate hulgas vähem tuttavaid. Aga see auto, mille täna sõitvana ära tundsin, oli 206 MHG. Tähed on nagu meie kooli praeguse nime lühend. Numbrid on selle kooli minuaegse joonistusklassi number. Ja joonistusklassiga seostub see auto selle poolest, et klassis rippus minu algkooli ajal pilt triibulisest tiigrist ja see auto on sama moodi triibuline.