1980. aastatel oli ka üks ülelinnaline õhuhäire. Ma ei mäleta, kas see oli mõnel teisel päeval või oligi see sama päev. Vist oli siiski teine päev ja olin sel ajal kodus. Tol ajal oli pandud laternapostide külge valjuhääldajaid, mille kaudu saaks õhuhäirest teada anda. Igale poole neid siiski pandud ei olnud ja mulle räägiti, et mööda tänavat oli sõitnud auto, kust pobiseti, et õhuhäire, kõigil varjenditesse minna. Linna oli ehitatud ka pommivarjendeid. Ma tean, kus asus Kaunase puiestee oma. See oli küngas, kuhu sai minna sisse raudluugist. See on praegu ka alles. Seestpoolt ei ole ma seda näinud, aga sinna ei paista eriti palju inimesi sisse mahtuvat. Varjendeid pidi olema ka mujal, aga ma ei tea nende asukohti siiamaani.
Algkoolis olid ka tsiviilkaitse tunnid. Need toimusid kehalise kasvatuse tundide ajal. Kuna ma olin sel ajal kehalisest kasvatusest vabastatud ja see oli esimene tund, siis mina neis ei käinud. Tegelikult seal ilmselt midagi kehalist ei tehtud. Ühel päeval nägin, kui üks klassikaaslane tõi kooli vatimaski, mille ta seal tunnis kuuldud õpetaja juhtnööride järgi oli valmistanud. Sander võibolla seoses nende tundidega, kus mul oli jäänud käimata, küsis mult bussiga kooli sõites, kas ma tean, millised on ohud tuumaplahvatuse korral. Mina vastasin, et ei tea, kuigi mingi ettekujutus mul vist siiski oli. Sander ütles, et isegi väiksed lapsed teavad seda. Mina küsisin, kust nad teavad. Sander seletas, et raadiost kuulevad.
Vanematel klassidel oli minu teada õppekavas ka sõjaline õpetus, aga kui mina nii vanaks sain, olid uued ajad. Sõjalist õpetust ei ole ma saanud ei koolis ega ülikoolis, samuti ei pidanud ma käima sõjaväes. Aga koolis saime siiski vaadata sõjalise õpetuse stende ja vitriine. Meile tegid eriti nalja juhtnöörid selle kohta, mida teha tuumaplahvatuse korral. Siis pidi minema linnast välja kas mõne transpordivahendiga või jala või siis lihtsalt pikali viskama. Sõjalise õpetuse klassis oli ka gaasimaske ja muud seesugust varustust. Respiraatoreid anti mõnedele minu klassikaaslastele kasutada, kui tegime ühel suvel kooli pööningut korda, mis oli üleni tolmu ja surnud tuvisid täis. Mina töötasin seal ainult esimesel päeval, kui veel respiraatoreid ei olnud, ja siis tuli mul koju jõudes ninast veel tükk aega tolmu.
Ükskord teatati kooli raadios ka tõelisest ohust. Klassijuhataja Maimre tundis ühes tunnis suitsulõhna. Ta vaatas aknast välja ja nägi seal tuletõrjeautot, sest koolis oligi tulekahju. Vist naistuletõrjuja soovitas tal akna lahti teha. Varsti teatati tulekahjust ka kooli raadios. Kooli katlamajast olid sädemed läinud katusele, kus oli süttinud tuli. Kui olematu tuumarünnaku ajal olid kõik pidanud keldrikorrusele minema, siis tulekahju ajal pidid ainult ülemise korruse tundides olijad minema korrus allapoole. Vist neljanda ja kolmanda korruse inimesed. See oli vist ajal, kui ma käisin teises klassis, sest siis olid meil Tähtveres ujumistunnid. Ja ma mäletan, et see oli ujula duširuumis, kui üks vanema klassi poiss rääkis, et neil oli tulnud kirjutada tulekahju kohta kirjand. Ta tegi nalja, nagu oleks ta ise olnud süütaja.
Eesti iseseisvuse ajal ei ole õhuhäireid olnud. Ka tulekahju tõttu pole evakueeruda tulnud. Vahel raamatukogus või päevakeskuses hakkab tuletõrje alarm tööle, aga siis ei hakkas keegi kunagi põgenema, sest ollakse kindlad, et tegemist on valehäirega.
0 vastukaja:
Postita kommentaar