Vähem und, rohkem meetreid

Täna öösel magasin neli tundi. Magama läksin pool kaks ja ärkasin umbes pool kuus. Kui ärkasin, siis naabritel televiisor või raadio mängis. Kui lihtsalt vahel uni vara ära läheb, siis sellega võiks veel leppida, kuulates vaikust või lindude hääli, aga televiisor rikub öö meeleolu ära. Ma ei mäleta, kas see oli täna öösel või natuke varem, kui magama jäämise hetkel hakkas ka kuskilt muusikat kostma. Täna nägi päevaplaan ette suusatamist. Aga ma polnud kindel, kas magamatuna on hea sõitma minna, eriti kui igasugu kohtades käis valuhooge. Teiselt poolt füüsiline liikumine on üks une peletajaid. Tegin lõunauinaku, mille ajal ma päris magama ei jäänud, jõin ravivat kummeliteed ja ootasin, millal lõunauinaku järel rohkem ärkan. Siis läksin suusatama. Kraadiklaas oli langenud eelmise korra soojemalt ilmalt miinus kolmele, aga lund ei ole juurde sadanud. Esimene ebameeldivus oli trepikojas, kui lõin järjekordselt suuskadega vastu seina. Ma pean meeles pidama, et läbi trepikoja minnes peab suusa ette sirutatud osa olema pikem kui taha sirutatud, et näeks, kuhu ta liigub. Teine ebameeldivus oli üle autotee minekul, kui üks auto lasi signaali. Mõtlesin, miks ta seda tegi, kas ta arvas et seal pole ülekäik lubatud. Jõudsin oletusele, et kuigi olin eelmisel rajal peatunud ja seega ise autole ette ei jäänud, ei kontrollinud ma võibolla, et suusk ette ei jääks. Igatahes kui magamatud juhid teevad rohkem avariisid, siis ilmselt kehtib sama jalakäijate kohta. Suusatama hakates ebameeldivusi ei olnud. Suusk tegi küll jää peal vahepeal kahtlast häält, aga sõitu see ei takistanud. Kui kodust väljumisel olin mõelnud, et kahtlase enesetunde tõttu pean täna sõitma vast kahe ringi asemel üks, siis kuna sõidu ajal kõik ebameeldivad tunded lõppesid, sõitsin hoopis talve uue rekordi, et ühe sillani jõudsin kaks ja teiseni kolm korda. Kui eelmine kord olin sõidu kahelt ringilt edasi pikendamisest loobunud algava väsimuse tõttu, siis täna sõitu lõpetades mingit väsimust ei olnud. Aga kolme ringi ma ei hakanud sõitma, kuna kodust väljumisel oli hakatud juba lõunasööki valmistama. Et ma täna varem ärkasin ja seetõttu lõunauinaku tegin, jõudsin suusatama hoopis tavalisest hiljem. Kui tuppa tagasi jõudsin, oligi teistel juba söödud. Toas märkasin veel ühte ebameeldivust - suusakepp oli hõõrunud käe katki rohkem kui varasematel kordadel, nii et nahk ripendas. Ema ütles, et tal juhtub seda maad kaevates. Küsisin, kas see valutama ka hakkab. Ema vastas, et tavaliselt ei hakka. Eelmine nädal tundis üks mees huvi, kust mul on suusakepp kätt hõõrunud. Kui näitasin, ütles ta, et see on tavaline koht, sest see on rihma koht. Pärast seda pole ma rihma ümber käe panna proovinudki, kui see pealegi viimati pannes ei tahtnud kinni püsida. Aga nagu näha, rihmast loobumine hõõrumisest ei päästnud. Tegelikult ei ole see uudis, sest sulgpallireket on mul ka kätt katki hõõrunud, kuigi siis oli erinevus, et ei olnud kinnast käes. Tänasega sai täis kahekohaline arv suusatamisi talve kohta. Kui üks kord veel käiks, oleks kõik vahelejäänud aastad ühe korraga kaetud.