Fotode vaatamine ja varjamine

Nägin B-klassi pilti. Ütlesin, et kuigi ma pole seda fotot varem näinud, tunnen sealt mitu inimest ära, sest nad käisid hiljem C-klassis. Kairi oli kõige ees nagu tavaliselt. Kairi ja Egle olid kahel pool õpetajat. Tundsin ära ka Lauri H. Aga neid, kes oleks võinud olla Peeter, oli kolm tükki, kuigi olla sai ainult üks. See foto oli toodud Grenzsteini raamatus ja Grenzstein tõi ära ka pildilolijate nimed. Aga need olid läinud ühe võrra nihkesse, nii et suurem osa nimekirjast oli vigane. Kirjutasin selle siiski täpselt sama moodi ümber. Ma teadsin omast käest, et oli eksitud ka nende fotode allkirjadega, kus mina peal olin. Tõin köögist klaasi ja lasksin sellesse tagumises vannitoas vett, et seda suures toas jooma hakata. Alles suurde tuppa jõudes märkasin, et olin võtnud hiigelsuure klaasi. Vesi läks kohe vaiba peale ümber. Mul õnnestus osa sellest klaasi tagasi tõmmata. Riinu oli mitmel fotol. Riin tuli uksest sisse. Kui saabus Lauri N., näitas ta, et tal on alles suvise kokkusaamise toit. Ütlesin, et mul on selle toidu kohta foto ka alles. Foto tegemise ajal oli toit veel natuke teist värvi kui praegu. Klassiruumi tuli üks õpetaja ja küsis ühelt õpilaselt, kas see saab talle näidata ühte taime. See oli püha taim, aga õpetaja tundis seda hoopis maitseainena ja oli sellepärast huvitatud. Ma ei tahtnud enam kellegagi rääkida. Iga kord, kui ma laskusin vaikimisse, pääses võidule Riinu tõlgendus minu kohta. Tristan hakkas oma fotoaparaadist fotosid näitama. Tahtsin ka näha. Aga raske oli vaadata, kui aparaat oli Tristani käes. Ütlesin, et mina enda tehtud fotosid kellelegi ei näita. Mul ei olnud seal küll midagi sellist, mida varjama peaks, aga ma ei tahtnud näidata.