Beamoni hüpe

Mõtlesin hiljem kirjutada, et kui pärast Beamoni pikka hüpet öeldi: "Inimene, mis sa tegid?", siis see oli kahemõtteline. Üks tähendus oli, et kuidas sa nii pika hüppe tegid, teine, et miks sa seda varem ei teinud. Selles tähenduses oleks inimene liik. Ma ei mäletanud, kas mul tuli see mõte unenäos või ärkvel olles. Vaatasin Mexico olümpiamängude raamatust vastavat osa. Seal oli fotol inimene, kes oli vist selle küsimuse esitanud. Tema näost oli näha, et see hüpe viis inimesed hüsteeria seisundisse. Teisel fotol olid pealtvaatajad väiksemalt. See küsija paistis ka peal olevat. Kõik pealtvaatajad naeratasid suunurgad allapoole. See näitas, et spordivõistluste publik oli teistsugune, kui mina olin ette kujutanud. Ei elatud kaasa mitte ainult oma maa sportlastele, vaid meeldis kõiki võistlejaid vaadata. Aga võibolla publik ei naeratanudki, vaid sellised olid mehhiklaste rassitunnused. Vaatasin, kes on selle raamatu autorid. Neid oli ainult üks. Hakkasin lugema Beamoni hüppe peatükki. Kuigi autoriks oli ka telesaateid teinud spordikommentaator, kelle saateid oli palju kritiseeritud, oli tema raamat hoopis teistsuguses ja paremas stiilis. Raamatu stiil oli kirjanduslik. Autor kirjutas, kuidas pärast Beamoni hüpet arutasid ROKi juht ja teised, et selle rekordi peab vist kehtivaks lugema, ei jää üle muud kui see tulemus kehtivaks lugeda. Mäletasin uduselt eelmisest lugemisest, et edasi küsitakse vist, et mis olid üldse kahtlemise põhjused. Ja vastatakse, et kohalolnud on öelnud, et võistluspaigas keerutas vahepeal tugev tuul. Aga kui keegi nii pika hüppe tegi, oli kahju sellisest maailmarekordist loobuda. Kuni keegi teine ei olnud nii kaugele hüpanud, oli arvestatud eraldi maailmarekordit ilma Beamoni hüppeta. Läksime kehalise kasvatuse tundi väiksesse võimlasse. Läksin pikkade dressipükstega. Mõtlesin, et kui õpetaja hakkab jälle nõudma, et siseruumides peab olema lühike dress, nagu ühes varasemas klassis nõuti, siis vastan, et ega siin sõjavägi ei ole. Ja kui õpetaja jääb oma nõudmise juurde, siis teatan, et sel juhul ei ole mulle kooliharidust vaja. Aga õpetajad ei tulnud üldse tundi. Ei teadnud, millega nad tundide ajal tegelesid. Tundi oli tulnud ainult kolm poissi. Paistis, et kehalise kasvatuse tundides ei käi enam need, kellel on sel alal suuremad võimed, vaid need, kes neid tunde rohkem vajasid. Hakkasin Sandriga palli mängima. Saatsime palli üksteisele läbi keerulise konstruktsiooni, kus see võis kergesti kinni jääda. Aga esialgu mul ühelgi katsel ei jäänud. Vaatasin, et vastasseinas on klaasidega raamaturiiul. Pidi viskama ettevaatlikult, et klaasid ei puruneks. Palli oli väikses võimlas varemgi mängitud. Tegelikult varem oli seda tehtud esimese korruse väikses võimlas ja praegu olime teise korruse omas. Televiisori taga oli ühe tüdruku pea. Paistis, et siin oli inimesi surma saanud ja ühel surmasaanul oli pea otsast võetud. Pea pööras näoga minu poole. Mind haaras õudushoog, sest maharaiutud pea oli seega veel elus. Aga rahunesin, kui mõtlesin, et see ei olegi tüdruku pea, vaid kolmanda tundi tulnud poisi, kelle kaelast madalam osa on pappkarbis, mitte küljest raiutud. Tundi tuli veel inimesi. Nüüd peeti poiste ja tüdrukute kehalise kasvatuse tunde koos. Näitasin, et ma saa natuke aega õhus püsida nagu unenägudes. Hakkasin lendama ringe ümber Arturi. Artur keerutas ennast vastassuunas, et minu lendamise kiirus tunduks suurem. Aga ma nägin, et seinad liikusid Arturist aeglasemalt. Kui kauem õhus püsimine ei olnud enam võimalik, hakkasin toetama sõrmega vastu maad. Aga piisas ainult ühe sõrmega ja ainult lühikesteks hetkedeks toetamisest.