*
Kaks venda lamasid õhtul voodis ja sõimasid mind koos. Nad ütlesid, et SOS tähendab "Henn ja Joosep ütlesid". Joosep oli Tooma nimi. Keegi tuli välisuksest sisse. Ütlesin vendadele, et kui kogu elu muudetakse vastasseisuks ja kuningapoega rünnatakse rusikatega, siis on kuningapoeg sunnitud haarama mõõga.
*
Oli tund klassis 308. Õpetaja Maimre kirjutas tahvlile teksti, mille õpilased pidid vihikusse ümber kirjutama. Õpetaja kirjutas ühes sõnas k-tähte kolmekordselt, kus seda oleks pidanud olema ainult ühekordselt. See tuli hajameelsusest. Ma ei hakanud veale tähelepanu juhtima. Paistis, et keegi teine ka seda viisakuse pärast ei tee. Aga varsti Annika siiski ütles õpetajale, et teil on seal üks viga. Kus viga täpselt on ja milles see seisneb, seda ta ei öelnud. Õpetaja luges kõik ise läbi ja leidis vea üles. Enne kui ma sain kõik vihikusse ümber kirjutatud, kustutati tekst tahvlilt ära. Mulle öeldi, et ma pean minema kantseleisse, sest mind süüdistatakse kaablivarguses. Ma ei läinud, vaid vastasin, et mina lollidega ei räägi. Mõtlesin neile süüdistuse kordamise korral öelda, et mõelgu ka, keda nad süüdistavad, mul on olnud käitumishinne eeskujulik. Ja kui see vahepeal madalam on olnud, siis ainult sellepärast, et olen haiguse tõttu puudunud. Käisime koolis teist korda. Ma olin mõelnud, et see on halb, et ma olen hakanud saama ajaloos viisi miinusega, kuigi ülikoolis sain ainult viisi. Aga nüüd mulle tuli meelde, et viisi miinusega sain vahel ka esimene kord koolis käies, isegi ülikooli sisseastumiseksamiteks valmistumise perioodil. Ja tegelikult isegi ülikoolis pandi mulle viisi mõttelise miinusega, kuigi ei pandud miinust kirja. Kui olin läinud teise ruumi, tuldi mind selle kaablivarguse pärast arreteerima ja taheti käsi raudu panna. Ma ei lasknud seda teha. Ei olnud mingit põhjust mul käsi raudu panna, kui ma kuskile ei põgenenud. Mõtlesin, et võibolla mind kahtlustatakse kaablivarguses sellepärast, et arvatakse, et ma olen ülikooli õpinguraamatust lehe välja tõmmanud, kui kuskil ei ole näha halvemaid hindeid. Või oli asi selles, et olin sinna õpinguraamatusse joonistanud. Seda võidi pidada lubamatuks. Kuna selle kohta eraldi paragrahvi ei olnud, taheti joonistamise kohta võibolla kohaldada kaablivarguse paragrahvi.
*
Olin teinud endale mitme aasta õppeplaani ette valmis. Mõnel aastal polnud sõnade õppimine üldse ette nähtud. Aga mõtlesin, et niimoodi võivad sõnad ununema hakata. Võibolla peaks ikkagi ka neil aastatel vahepeal kiirkorras sõnaraamatut lugema. Või koolitee peal koos klassivendadega sõnu kordama. Kuulsin, kui teises toas räägiti, et hakkab selguma, kes meilt Meelvalt asju varastas. Lamasin ühes maamajas hommikul voodis. Kell oli kaksteist. Henn läks ja pani arvuti käima. Ta vajutas selleks ühte teist nuppu kui mina harjunud olin. Küsisin, mis nupp see on. Henn näitas, et see nupp asub serval. Ütlesin, et mina olen vajutanud keskel asuvat nuppu. Lisasin, et aga sellest me eelmine kord juba rääkisime. Olin teinud valmis päevaplaani, mille järgi oleksin pidanud praegu arvuti taha minema. Aga päevaplaanist ei tulnud midagi välja, kui Henn tahtis samal ajal sama teha. Varsti ta võttis kätte hoopis ajalehed. Mõtlesin, et nüüd on ajalehed veel suurem defitsiit kui arvuti. Arvutiga oldi juba nii ära harjunud, et seda vajati vähem kui alguses. Tegelikult ei olnud loota, et arvuti vabaneb, sest noorematel oli see nüüd muutunud koolitööde tegemise vahendiks. Mõtlesin, et sama laua taha teisele poole istuda võin ikkagi. Laud on nii madal, et taburetiga sinna istuda on liiga kõrge, aga võin võtta väikse lastetooli. Ühe lastetooli olime andnud koos lastelauaga Veljole, aga selgus, et teine on veel alles. Või nüüd nägin, et olime need hoopis tagasi saanud, sest see laud oli ka lastelaud. Hüüdsin emale, et tema arvas, et lastelaud ja lastetoolid jäidki Veljo kätte, aga me oleme need hoopis Peedule toonud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar